Lõikustänupüha  jutlus Hageri kirikus                                                          

Jh 6:26-35

Lõikustänupüha evangeeliumis kirjeldab evangelist Johannes meile sündmusi pärast Galilea järve ääres toimunud viie tuhande mehe söötmist. Hommikul, pärast tormist ööd, hakkab rahvahulk Jeesust otsima. Ehk tema ongi see kes toob oma rahvale õiguse ja rahu? Varasem kogemus paneb otsima Jeesuse juurest praktilist abi. Ta oli rahvale andnud tunnustähe, mida oli kerge seostada Moosese toitmisimega kõrbes. Nii ütlesid nad: „Tema ongi see prohvet, kes peab tulema maailma!“ Siiski ei mõistnud inimesed selle prohveti tööd, vaid ootasid temalt peamiselt paremat elu.

Enamik inimesi arvab tänini, et nende vajadused on seotud nähtavate lahendustega. See oli põhjus miks Jeesuse kaasaegsed soovisid teda oma kuningaks kuna arvasid, et tema on see rajaks sellise riigi, kus inimeste eluks tarvilikud esmavajadused oleksid täidetud. Evangelist Markus vahendab sündmusi, et kohe kui paat koos Jeesusega randus, tunti ta ära ja joosti läbi kogu maakoht ning hakati põdejaid kandma vooditel sinna, kus Teda kuuldi olevat. Sellest ilmneb inimeste soov leida lahedused aktuaalsetele probleemidele. Kui olen sellel aastal juba kahel korral külastanud hiljuti oma kiriku 150 aastapäeva tähistanud Häädemeeste kogudust rääkis koguduse õpetaja mulle ühest 1920 aastatel sama kogudust teeninud ametivennast Ernst Gottlob Jaeschest. Ta oli sündinud Peterburi sõjaväearsti prantsusekeelses peres, kasvanud üles Tartus ning juba varakult huvi tundnud meditsiini vastu. Isa soovil õppis ta usuteadust ning asus vaimulikule tööle.

Jaesche jaoks olid esikohal muidugi vaimulikuamet ja sellest tulenevad kohustused, kuid kogu ta ülejäänud aja täitsid ravialused. Nimelt vahetas ta pärast vaimulikutööd talaari valge arstikitli vastu ning tõi leevendust ja lootust haigusest vaevatuile. Häädemeestes algas nn „rahvaste rändamine“, sest hädalisi saabus Eestist, Lätist, Soomest ja kaugemaltki. Kohalikud teenisid majutuse pealt hästi ja kauplustes kasvas tohutult läbimüük. Kohalik turg omandas linnaliku ilme.

Pärnu maa-arst püüdis kirikuõpetajal ravitsemise ära keelata, kuid Jaesche vastas, et ta vaid leevendas inimeste valu käte peale panemise teel ning maarohtusid, raviteesid ja muid äraproovitud rahvalikke abinõusid. Seepärast ei saanud õpetaja arvates olla kuritegu nende teadmiste tarvitamine inimeste kasuks. Vältimaks kohtuasja palus Konsistoorium Jaeschel ravitsemine lõpetada. Seda ta ka tegi 1930. aasta jaanuaris. 1932. aastal siirdus Jaesche emerituuri ja kolis Tartusse, kuid tema kuulsus imearstina kasvas veelgi. 1933. aastal palus Ameerika Ühendriikide saadik Jaesche abi, kuna president Roosevelt kannatas haiguse all, mida Jaeschel oli õnnestunud ravida.

Oleks Jeesus omal ajal kõigi rahva soovidega nõustunud, ei oleks ta oma inimeseks sündimise eesmärki täitnud. Ta ei olnud siia maailma läkitatud rahuldama inimeste ajalikke vajadusi, vaid sügaval nende hinges peituvat, vajadust andestuse järele, milleta pole võimalik pärida igavest elu.

Inimeste jaoks ei olnud toitmisime tunnistus Jeesuse jumalikkusest, vaid tõend, et tal oli mingi maagiline vägi täita inimeste füüsilisi vajadusi. Jeesus ütles, et galilealased ei otsinud teda seetõttu, et olid imeteos näinud tunnustähte. Nad ei soovinud Jeesuse teo kaudu avastada, kes ta tegelikult oli, milline oli tema töö olemus siin maa peal, vaid nad otsisid teda, kuna nad sõid leiba ja said kõhud täis. Nii ei olnud Jeesuse otsimine enamat maiste vajaduste rahuldamisest, jõudmata usu esimese sammuni, millest tunnistab rahulolematus oma vaimuliku olukorraga.

Jeesuse sõna: ärge nõutage rooga mis rikneb, vaid rooga mis püsib igaveseks eluks, tuletab meelde hoiatust liigse muretsemise eest: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, kõike muud antakse teile pealegi“. Rooga mis püsib igaveseks eluks saab anda üksnes Inimese Poeg. Jaakobi kaevul ütleb Jeesus Samaarja naisele: „kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks (Jh 4:14).“ Salmi lõpus ütleb Jeesus, et teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.

Tänapäeval peab nooremale põlvkonnale tuletame meelde endisaegseid esemeid ja nende otstarvet. Digiajastul olen märganud, et koguduste pitsatid ja pitserid on jäänu sahtlitesse tolmu koguma. Omal ajal kinnitasid need aga, kas isiku või vastava koguduse või asutuse õigusi. Niguliste kirikus toimunud annetuskultuuri sümpoosioni raames tutvustati osalejatele nüüdse muuseumi hõbedakogu, mille üheks esemeks oli pikalt kadunud olnud ja taas leitud koguduse pitsatit.

Aquino Thomas on tuletanud ühes oma kirjutises meelde vana pitseerimispraktikat. Kui suruda pitser vahasse, siis jääb sinna täpne pitseri kujutis. Jeesus on selles mõttes nagu vaha, kellesse Jumal on jätnud oma pildi ehk Poeg saab kogu oma vormi Isast. Ühest küljest igavesti Jumal-Pojana ja teisalt sündides inimesena, kes kannab endas Jumala märki.

Kui 18 sajandi vennastekoguduse tõusu perioodil sai Hageri kirikuõpetajaks talurahva keskelt vennasteliikumisest võrsusunud David Friedrich Ignatius palkas ta oma lastele koduõpetajaks kunstnik Carl Sigismund Waltheri. Ignatiuse pojast Otto Friedrichist saigi maalikunstnik. Koos Otto Friedrichiga õppis Hageris maalikunsti ka Nissi kirikuõpetaja poeg Gustav Adolf Hippius, kellest sai portreemaalija. See ajalooline seik tuletab meile, meelde seda, et kui meie vaimusilma ees seisab Kristus, siis saame meie oma eluga temast tunnistada, püüdes teda kujutada ja temast õppida. Selleks peame aga ennekõike seda kogu oma südamest soovima ja langetema otsuse.

Jeesuse sõnad ja tunnustähed mõjusid Galilea järve piirkonnas tema juurde kogunenud inimestele nii, et teda hakati tunnustama õpetajana kelle käest võib küsida vastuseid usu kesksetele küsimustele. „Mida peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?“ Jumala tegusid tehes ja tema tahet täites, ei saa me üksnes ise elada ehk pärida igavese elu vaid saame seda ka teiste ellu peegeldada, ehk olla Kristuse tunnistajad…

Johannese evangeeliumis sageli kasutatud sõna uskumine ja uskuma ei tähenda niivõrd usutegude tegemist, kuivõrd usust elamist. Nii ei ela, selle sõna sügavamas tähenduses, inimene tegudest, vaid võttes usus vastu Jumala teod, millest otsustavaim on tema Poja läkitamine. Jumal nõuab vaid ühtainust „tegu“, usku läkitatud Jeesusesse. Teisalt on Jumala nõutud tegu see, mida üksnes Jumal ise võib inimesele kinkida ehk üksnes Tema on see, kes loob meis usku Jeesusesse. Uskuv inimene võtab osa Jumala külvi ja lõikustööst, sellesama usu äratamisest teistes inimestes …

Teatavasti Hageri Vennastekoguduse palvemaja nõukogude ajal alles tänu majandijuht Endel Polmale, kes otsustas, et tal on paremaidki kohti, kus vilja hoida. Hageri palvemaja aastapäevadest kujunes nõukogude ajal usklikele inimestele üle-eestilise tähtsusega igasügisene suursündmus, kus on kasvanud üles tänase koguduse aktiivsed liikmed. Teatud mõttes oleme ka meie ise valminud vili, mille suurel lõikuse päeval kogub oma aitadesse. Enne seda aga valmistab meid nendes hoonetes veel selle lõikuse tarbeks. Mõne nädala eest oli mul võimalus külastada Tallinna Toomkirikus taastatud Maarja kabelit, mida paari sajandi jooksul oli kasutatud kauba ja viljahoidlana. Selle kõrge ruumi silmapaistvaks osaks oli maas laeni ulatuv trepp mis oli ilmselt mõeldud ruumis liikumiseks kui see oli viljaga täidetud kuid tühjas ruumis meenutas see Jaakobi ehk taevatreppi. Seal kus Jumal meid kõnetab või meile end meie teekonnal ilmutab avab ta meile taeva, et a saame Jaakobi kombel tunnistada: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”

Jeesuse küsitlejad meenutavad esisade pärimust, kus nad sõid kõrbes mannat mida inimeste arvates andis neile süüa Mooses. Kui nüüd Jeesus soovib olla nagu Mooses, peab ta nende arvates tegema tunnustähe, mis on võrreldav imega kõrbes. Kuna selles vestluses osalevad ka kirjatundjad, viitavad nad mitmetele messiaga seotud tõotustele, muuhulgas prohvet Nehemiale kes kuulutab: „Sina andsid neile taevast leiba, kui neil oli nälg, ja lasksid neile kaljust vett voolata, kui neil oli janu Ja sa käskisid neid minna pärima maad, mille sa kätt tõstes olid lubanud neile anda.“ (Ne 9:15) Nii nagu Mooses andis rahvale leiba taevast, nii peab seda andma ka messias.

Jeesus ise ongi Jumala leib, kes on tulnud alla taevast ja annab maailmale elu. Nõnda nagu mannat kujutleti laskuvat taevast ja nagu Seadus on taevast pärit, nii on Jeesus tulnud taevast andma maailmale elu. Tema on elu andva Sõnana tulnud meid õpetama ja taevasse juhatama.

Jeesus on ka taevast alla tulnud eluandja. Tema on nii uus Mooses kui ka samas tema poolt antud taevane leib. Temas algab uus ajastu mitte ainult Iisraeli rahva vaid ka maailma ajaloos. Jeesus ei saa midagi anda, andmata iseennast, kuna tema ande ei saa lahutada tema olemusest. Tema ise on Jumala antud and. Ta annab elu leiba andes iseennast, kes on eluleib. See kes soovib midagi temalt, peab soovima teda ennast, peab tulema tema juurde kui ta kutsub ja teda uskuma. Ainult see kes on sündinud ülevalt, võib võtta vastu seda leiba, kes tuleb ülevalt. Tema annab meile osa endast oma Sõna ja armulaua andides, mida saame täna vastu võtta ühises osaduses Isanda ja oma usukaaslastega.