Jutlus   Rm 8:9-11

Koguduse piiblitunnis arutasime tänases evangeeliumis kuuldud Jeesuse ülempreesterliku palve valguses muuhulgas küsimust: kas konkreetne inimene on Jumala poolt juba olemuslikult päästeks valitud või saab ta seda kutset soovi korral ka mitte vastu võtta?

Üldiselt võib seda võrrelda olukorraga, kus meie jaoks on valmis pandud ja tasutud kallihinnaline kutse sündmusele või vastuvõtule, kus võimalusel sooviksid paljud osaleda. Kui me saame sellise kutse olemasolust teada, on sellele tavaliselt märgitud kuupäev, mis ajani saab oma osalusest teatada. Kui see on meie prioriteet, siis saadame kohe teate oma osalusest; kui mitte, siis võib see viimaks ka ununeda. Nii on see ka meie eluga, kus Jumal saadab meile kutse kuninglikule vastuvõtule. Kui me selle kutse oma mõttes mitmel korral edasi lükkame, saab ühel hetkel täis meie enda eluaeg sellele vastata.

Üldiselt võib Johannese tunnistuse valguses tõdeda, et kui Jumal kedagi päästeks kutsub, on see Tema armuvalik, mis on olnud olemas juba enne aegade algust. See sünnib Kristuses ja üksnes Tema kaudu. Meie saame selle vastu võtta või hüljata oma vaba tahte alusel. Kui me selle vastu võtame, tohime toetuda Jumala sõnas antud tõotustele ja selle materialiseerunud märkidele ehk ristimisele ja armulauale. Seega ei seisne Jumala toetuse ja pääste kindlus meis endis, vaid väljaspool meid: Kristuses. Tema annab meile meie usu sünnitamiseks ja kinnitamiseks oma sõna ning armulaua leiva ja veini, millest osasaamiseks kõlab kutse igal jumalateenistusel.

Üksnes Jeesus on meile ilmutanud Isa, mistõttu teaksime Jumalast üsna vähe ilma Piibli ja Jumala erilise ilmutuseta. Apostel Paulus võrdleb selle ilmutuse valguses kaht erinevat eluviisi: elu inimliku loomuse järgi ja elu Vaimu järgi.

Jumala pääste on inimese jaoks alati täiuslik, aga küsimus on selles, kas inimene selle ka vastu võtab ja selles elab. Vanemad soovivad oma lapsele tavaliselt parimat ja vajadusel suunavad või manitsevad teda oma sõnade ja eeskujuga. Alati ei oska laps seda hinnata või ei pane tähele. Nii nagu laps oma vanematele, võib ka iga kristlane valmistada Jumalale rõõmu või muret, aga see ei tähenda, et kui inimene Jumala unustab, siis Jumal teda unustaks.

Kui teha kõigi koguduse liikmete keskel küsitlus kristluse põhitõdede üle, võib sellest ilmneda, et nii mõnigi küsitletutest ei saa kõigega nõustuda. Kõik omal ajal koguduse liikmeks astunud ei ole aktiivsed liikmed; nende jaoks võib kristlus olla tänasel hetkel pigem traditsioon või osa kultuurist.

Jeesus ise ütleb: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha“ (Jh 3:36). Inimese teeb kristlaseks Jeesuses valmistatud pääste vastuvõtmine ja sellesse uskumine. Kui inimene on seeläbi eluosaduses Kristusega, siis on tal ka Kristuse Vaim. See Vaim ühendab kristlased mitte ainult Jumalaga, vaid ka omavahel nagu ühe ihu liikmed. Nii ütleb Paulus, et me oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks ja samuti joodetud ühe Vaimuga.

Mõnikord võib juhtuda, et meie käest küsitakse: „Kas te usute Jumalasse või kuulute kogudusse?“ See, milline on meie esimene alateadlik vastus, peegeldab meie sisemist hoiakut või valmisolekut tunnistada: „Kas Jeesus on minu Issand?“ Kui laps on linnas eksinud ja keegi küsib tema vanemate nime, siis peaks olema loomulik, et laps teab oma vanemate nimesid, et leidja võiks neile lapse asukohast teada anda.

Kui keegi on Kristuses, siis ei pruugi tema väline olemus olla varasemast või teistest millegi poolest erinev. Me elame samas keskkonnas koos teiste inimestega, kes on teadlikud oma ajalikkusest. Kui inimeses elab Kristuse Vaim, siis on seal koos sellega ka Kristuse elu, mis on patust ja surmast tugevam. See hoiab meid pinnal ehk elus. Inimese keha ja elu ei ole meie vaimust väheväärtuslikumad. Muidu ei oleks võinud Jumal ise sündida inimeseks ja võtta endale eluasemeks inimlikku kuju. Meie Jumalast lahutatud vana inimene ehk patune loomus elab tegelikult sügavamal kui ihus, aga ka ihul peegelduvad selle jäljed, mille kohta öeldakse mõnikord, et tegemist on ealiste iseärasustega. Seepärast on seatud meie ihule bioloogiline piir surma kaudu, kui Issand Jeesus enne tagasi ei tule ja inimest vahetult uueks ei muuda. Piibel hindab inimese ihu. See nähtub sellestki, et kui Kristus tuleb tagasi, siis tõusevad surnud üles ihulikult.

Niisiis tõdeb Paulus, et ehkki inimese ihu allub surmale, on tema vaimus Jumala Vaimu läbi Jumala elu. Selle aluseks on Jumala õigus, mille osaline kristlane on.

Kui varem rääkis Paulus ihu surelikkusest, siis edasi räägib ta selle elavaks tegemisest. Jeesuse ihu ei jäänud hauda, vaid Ta äratati üles. Samuti äratatakse Vaimu jõul üles ka Issandasse Jeesusesse uskujate ihud. Sellest räägib Paulus rohkem 1. Korintose kirja 15. peatükis. Seal on juttu sellestki, et ihu ei tõuse enam üles samasugusena nagu enne surma, vaid kirgastatud ihuna. Selliseks muutus ka Jeesuse ihu pärast ülestõusmist. Inimene on tervik, kellel on nii sotsiaalne, vaimne, vaimulik kui ka füüsiline olemus. Seda tervikut ei kaotata taevaski.

Piibel ütleb, et ihulikult tõusevad üles kõik inimesed ja mitte ainult kristlased. Paulus rõhutab, et Jumala Vaim teeb elavaks Kristusesse uskujate ihud. See on seotud pühitsusega, millest ta on oma kirjas juba varem õpetanud. Seal seostas ta pühitsuse esmalt surmaga, rääkides ristimisest Kristuse surmasse. Kõneldes kaduvusest, annab Paulus pühitsusele laiema tähenduse. Heebrea kirja autor ütleb: „Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat“ (Hb 12:14).

Jumal on end meile ilmutanud oma ainusündinud Pojas Jeesuses. Kui me kuulame ja loeme Jeesuse sõnu evangeeliumides, kõnetab meid seeläbi Jumal. Kui meie sees elab Jumala Vaim – Kristuse Vaim, kes on elu –, siis me oleme läinud surmast ellu ning Tema, kes äratas surnuist üles Kristuse, äratab üles meidki ja teeb meid tõeliselt elavaks.

Kui Jeesus palvetab meie eest, teeb Ta seda preestri kombel, kes palub oma rahva pärast. Tema palvetab meie eest ka siis, kui meie endi jõud või tahe palvetada on lõppenud. Ta ei palu kogu maailma, vaid nende eest, keda Isa on Talle andnud. Seega oleme meie Jumala kingitus Jeesusele.

Materiaalne maailm ei ole iseenesest halb, kuna see on algselt Jumala enda loodud. Samas on maailm langenud ja selle algne headus on taandunud või otsekui peidetud. See on nii, et kui meie kirikus on Jumala armastuse sõnum Johannese evangeeliumist kirjutatud kiviplaadile, aga see on meile võõras keeles ja veel kaetud vaibaga, ei tea selle kohta keegi enne, kui sellest ei räägita. Sarnaselt on Jumal meie südamesse kirjutanud oma armastuse sõnumi, aga kui me sellest ei tunnista oma sõnade ja eluga, siis ei saa sellest keegi teada.

Jeesus sündis inimesena, elas, kannatas, suri ja äratati üles surnuist, et tuua inimkonnale pääste ja lunastada uues loomises terve loodu. Jumal on ilmutanud meile selles maailmas antud elus Jeesuse jumalikku kirkust, mis tunnistab nii Tema tõesõna kui Temas ilmunud armu. Jumala kirkus saab meile osaks Jeesuses Kristuses. Pühitsegu Tema meid tões, sest Tema Sõna on tõde.