Lk 19: 1-10

Teel Jeruusalemma poole jõuab Jeesus Jeerikosse. Ta peab minema üles Jeruusalemma, et seal kannatada ja surra – ning selleks peab Ta minema läbi maailma kõige madalamal asuvast linnast mis vastandina kilomeetri võrra kõrgemal asuvale Pühale Linnale Jeruusalemmale, sümboliseerib kogu inimkonna langust. Jeeriko on mitmes mõttes sümboolse tähendusega paik. Esiteks on tegemist maailma vanima pidevalt asustatud linnaga ning teiseks on see maailma kõike madalamal asuv püsiva elanikkonnaga linn, paiknedes umbes 240 meetrit allpool merepinda.

Jeerikosse sisenemisel kohtub Jeesus pimeda kerjusega, kellele Ta kingib nägemise, ning enne Jeerikost lahkumist patuse rikka mehega, tölnerite ülema Sakkeusega, kellele Ta kingib pääsemise ja uue elu. Just see oli Jeesuse missioon: «Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut» (Lk 19:10)

Sakkeus oli tõeliselt kadunud. Sakkeuse nimi tähendab «puhas» või «süütu» – tema elu oli selle nimega karjuvas vastuolus: ta oli «tölnerite ülem», ehk «peapatune».

Nii ei esinda Sakkeus mitte ainult iseennast ega seesmiselt laostunud rikkaid ega isegi mitte ainult ülekohtuseid tölnereid, vaid viimseni kõiki patuseid, kogu inimkonda – seda enam, et ta elas Jeerikos, tolles patu-, needuse- ja hukatuse pesas. Kõike seda silmas pidades ei saa jääda märkamatuks, millises kontrastis on Sakkeuse elu ning ta vaimulik ja kõlbeline olukord tema nimega, mis tähendab «puhas» või «süütu».

Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks looduna peaks inimene olema puhas ja süütu – paraku on inimene kõike muud kui seda. Ometi ei ole inimese olukord lootusetu, seda esmalt seetõttu, et Jumal on hea, armuline ja halastaja ega taha patuse surma, vaid et inimene pöörduks ja elaks. Jumal on tulnud, et kadunud, hukkumisele määratud patused üles otsida ja päästa. Ka inimese enda sees on säilinud midagi, mis annab talle lootust – seesama miski, mis pani Sakkeuse tegutsema, Jeesust näha tahtma ja kõike võimalikku ette võtma, et see teoks saaks.

Puu otsa ronimisest oli kasu: mitte ainult Sakkeus ei näinud nüüd Jeesust, vaid mis veelgi olulisem, Jeesus nägi Sakkeust. Ta nägi Sakkeust kohas, kust Ta pidi läbi minema – sest selleks Ta oligi ju tulnud: et otsida, leida ja päästa kadunud, hukkumisele määratud patuseid. Mitte ainult Sakkeus ei otsinud Jeesust, vaid veelgi enam otsis Jeesus Sakkeust. Ka siis, kui nad viimaks kohtuvad, on initsiatiiv täielikult Jeesuse käes, kes ütleb: «Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!»

Sakkeusel ei olnud ruumi tunda kiidelda oma tegudega ja saavutustega mis olid nii inimeste kui Jumala ees küsitava väärtusega, kuigi Rooma seadused andsid talle võimaluse, mida ta oma rikastumiseks oli kasutanud. Kuna inimesele ei ole küllalt sellest mis tal on, kasutatakse seaduseid või nende piire endale hüvede saamiseks, mille puhul ei arvestata teiste inimeste olukorraga, vaid kasutades enda positsiooni, tehakse ligimesele ülekohut.

Ilmaliku riigi seadused sõltuvad sageli valitsejate maailmavaatest või püüdest, aimata avaliku arvamuse muutusi, aga mitte Jumala ilmutusest oma rahvale. Nende vastuolu kõrval peab riik võimaldama usuvabaduse alusel kristlastele nende seisukohtade juurde jäämist. Kui riik peaks nõudma oma kodanikelt Jumala sõnaga vastuolus olevaid asju, saab kristlane oma südametunnistuse kohaselt kuulata enam Jumala sõna.

Paljud inimesed on enda teistest eraldanud või peitnud piltlikult üle teiste peade puulehtede varju, kas oma positsiooni või rikkuse tõttu ja vaatavad sündmustele ja inimestele ülevalt alla. Vaatamata oma sõltumatusele on nad sõltuvad oma positsioonist või varast, mis on andnud neile selle positsiooni, aga see ei tähenda, et nad oleksid selles olukorras õnnelikud või ei sooviks leida midagi enamat.

Sakkeus ei saanuks sellist võimalust kasutada, kui ta oleks jäänud end teistest eraldama oma rikkuse puul. Väliselt püsib ta veel teistest eraldi, kuid tema enda sees on muutus juba toimunud, ning erakordse külalise möödumisel otsustab ta oma elu muuta, sest käesolev ei paku talle enam rahuldust. Selleks peab ta aga ka midagi füüsiliselt ette võtma ja oma turvalisest eraldatusest välja tulema, jätta endine elu seljataha ja võtta vastu uus elu vastu sellisena, nagu Jumal on seda talle pakkunud.

Sakkeus leidis selle, mida ta otsis – aga ainult tänu sellele, et Jumal leidis tema. Jeesus nägi Sakkeust ja kuulutas talle rõõmusõnumit: «Täna pean ma jääma sinu kotta!» Koheselt meenub Luuka evangeeliumi algus: «Aga ingel ütles neile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.»» (Lk 2:10j) Siin ei ole tegemist pelga ajamääratlusega, vaid kinnitusega, et see, mis on sündinud, on tõeline, vastuvaidlematu ja vankumatu reaalsus siin ja praegu. Sarnase tähendusega on Jeesuse kinnitus, et Ta peab «jääma» Sakkeuse kotta: mitte ainult korraks läbi astuma, vaid tõepoolest jääma, ka pärast seda, kui Ta on Jeerikost edasi läinud. Pääste, mille Ta Sakkeusele kingib, on midagi jäävat: Sakkeus on leitud; kadunud, hukule määratud patune on päästetud.

Nüüd jõudnud kätte päev, mis muutis täielikult tema elu. Sellest peale ei olnud ta enam seesmiselt laostunud rikas mees, kes hoolis vaid iseendast, ta ei olnud enam ülekohtune väljapressija, vaid Aabrahami laps, tõotuse laps ja Jumala pärija (vrd Gl 3:6j; 4:28), kusjuures mitte ainult korraks, vaid igavesti, sest Jeesuse sõna ja tõotus oli, et Ta jääb tema juurde. Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut – see on rõõmusõnum meile kõigile.

Nagu öeldud, kehastab Sakkeus kõiki patuseid, kogu inimkonda, kes istub Jeeriko sügavuses ja pimeduses, ent võib sealt siiski pääseda – nagu pääsesid too pime puruvaene kerjus ja veelgi pimedam rikas ülemtölner. Selle pääsemise hinnaks oli, et Jeesus läks «edasi Jeruusalemma poole» (Lk 19:28), kus Ta pidi inimkonna lunastamiseks kannatama ja surema, sest «Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut» (Lk 19:10).