Mt 2: 1-12
Kristuse ilmumise püha ehk kolmekuningapäev on üks vanemaid kirikupühasid, mille ajalugu ulatub jõuludest kaugemale. Lääne kiriklikus traditsioonis on ilmumispüha evangeeliumiks ja seega ka päeva teemaks Idamaa tähetarkade külaskäik Petlemma, et tuua oma annid vastsündinud kuningale.
Targad tulid paganarahvaste keskelt ja nende külaskäik Jeesus-lapse juurde väljendab Jumala plaani, et Kristus on valgus kõigile maailma rahvastele. Sellega tuletab ilmumispüha kogudusele meelde Kiriku misjoniülesannet. Jõulude sõnum puudutab kõiki inimesi.
Idamaa tarkade reisiplaanid ei edenenud veatult. Pika ja väsitava rännaku järel oli kaugelt maalt saabujate sihtkoht läinud kaotsi. Üks asi on järgida tähe poolt näidatud suunda ja teada piirkonda, millele see osundab, kuid teine asi on leida üles konkreetne sihtkoht. Kui tegemist on suure kuninga sündi ettekuulutava märgiga, kus planeedid Jupiter ja Saturn asetuvad maalt vaadates olevat kord 800 aasta jooksu kohakuti mis viitab Iisraelile, võib eeldada, et kuningas võiks sündida maa pealinnas ehk Jeruusalemma kuningakojas.
See oli ka idamaa tarkade esimene valik, kui nad saabudes pealinna küsivad: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.” Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Miks peaks keegi kartma vastsündinud last?
Midagi kartes nähakse asju olukordi hullemana, kui nad hetkel on, aga Heroodest hirmutas pigem tema enda tulevik. Kahjuks teame ajaloost mitmeid näiteid, kui hirmutav võib võimulolijale tunduda võimust loobumine, eriti teades, millise hinnaga on see võim saavutatud või sellel püsitud. Võimulolija võib ainuüksi karta, et tema valitsuse ajal toime pandud tegude alusel võib teda süüdistada kuritegudes ja võimult loobudes peab ta kandma nende eest vastutust. Nii nagu samal ajal ei saa olla riigi kahte presidenti ei saa olla ka kahte kuningat. Kuna iga valitsejal on nö. oma meeskond, on tema alluvad sõltuvad oma juhi positsioonist. Juhi koha kaotus tähendaks ka tema alluvate koha, elatise ja teinekord ka elu võimalikku kaotust. Rikkus ja võim on kellele tahes suurimad eesmärgid ja kiusatused ning nende võimalik kaotus suurima hirmu allikad, mille silitamiseks ollakse valmis kõigeks, nii nagu me oleme seda näinud läbi ajaloo ja näeme ka meie end eluajal.
Kui kuningas oli rahva ülempreestrite ja kirjatundjate käest pärinud , kus Messias+ pidi sündima, ütlesid need talle: „Juudamaal Petlemmas“ . Selle teadmise aluseks on prohvet Miika ennustus: „Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest. Mi 5:1 On märkimisväärne, et selles prohveteeringus tuuakse esile ka Jeesuse igavikuline olemus, mida väljendab ka Nikaia usutunnustus sõnadega: „Kes on Isast sündinud enne kõiki aegu.“
Jeesuse olemuse kohta õpetab Martin Lutheri väikeses katekismuses: Mina usun, et Jeesus Kristus, tõeline Jumal, Isast sündinud enne kõiki aegu, ja ka tõeline inimene, sündinud neitsi Maarjast, on minu Issand, kes on lunastanud minu, kadunud ja hukkamõistetud inimese, ja on päästnud ja lunastanud kõigist pattudest, surmast ja kuradi meelevallast - ei mitte kulla ega hõbedaga, vaid oma püha, kalli verega ning oma süütu kannatamise ja surmaga, et ma oleksin Tema oma ja elaksin Tema riigis Tema alamana ja teeniksin Teda igaveses õiguses, süütuses ja õndsuses, nõnda nagu Tema on üles tõusnud surnuist ning elab ja valitseb igavesti. See on tõesti tõsi." (Väike katekismus)
Idamaa targad jätkasid oma teekonda, vaatamata väsimusele, kuna nad olid oma eesmärgile jõudnud juba sedavõrd lähedale, aga tagantjärgi me teame, et alates sellest kui see sündmus sai teatavaks ka kuningakojas, käis ka võidujooks ajaga, kuna liikmele olid läinud need kes soovisid austada vastsündinud kuningat kui need, kelle sooviks oli teda hävitada. Vahemaa Jeruusalemmas Petlemma oli siis ja on täna vaid kümmekond kilomeetrit. Arvatakse, et pealinnast Petlemma poole teele asudes oli koidutäht eriti selgelt näha.
Petlemma tähte on võrreldud ka Jumala sõnaga, kuna sõna juhib meid Jeesuse juurde. Sõna näitab meile teed koju. Sõna on tõde. Sõnas on igavene elu. Sõna järgija ei eksi ega hüple sinna- tänna. Jumala Sõna aitab meil püsida kindlalt jalgeil ja meeled pööratuna eesmärgi suunas. Selle kohta ütleb tabavalt KLPR 53 laulu sõnad: „Ta juurde täht sind juhatab; kui Tema järel käid, sind sõime juurde talutab, kust Jeesust leida võid. Siis Issand näitab sinule teist teed, kui tundsid sa: see tee viib sinna ülesse, kus õige isamaa.“
Sõna näitab meile teed ka meie aega iseloomustavate erinevate arvamuste ja õpetuste kohati läbipaistmatus dzunglis. Me ei saa keelata kedagi arvamast või uskumast nii nagu meie, kuid me ise peaksime suutma jääda iseendaks ja omama julgust jääda oma seisukohtade väljendamisel väärikaks.
See, kes on otsustanud järgida tähte mis viitab Jumala ilmutusele, leiab selle Kristuses Jeesuses. Idamaa tarkadele pakkus kohalejõudmine unustamatu elamuse: „Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.“
Võime vaid ette kujutada kui paljud inimesed ränvad oma elus mingit eesmärki otsides, mis viib neid väga erinevatesse olukordadesse ja ka kaugetesse maadesse. Teinekord ei olegi vaja minna kodust väga kaugele. Nii nagu värskelt maha sadanud lumi muudab loodust tundmatuseni, nii et üks ja seesama koht tuttav koht muutub täiesti erinevaks, muutub ka meie meel ja taju lähtuvalt sellest mis neid täidab. Küllap on iga inimene millegi üle südamest rõõmustanud, eriti siis kui sa oled seda hetke väga oodanud ja eelnevalt näinud selle nimel vaeva. See rõõm koos tänupisaratega väljendub nii vanemate silmis, kellel on sündinud äsja laps või kes on jõudnud mingi pika teekonna lõppsihini, kus ta võib olla füüsiliselt väsinud, aga kelle vaim rõõmustab tema sees karjaste või idamaa tarkade kombel, kelle palgel peegeldub seesama rõõm, millest ingel Gabriel kuulutas karjastele öeldes“ Ma kuulutan teile suurt rõõmu!“ Sellist rõõmu võib kogeda üksnes see, kes kohtub oma Päästjaga.
Igaühele meist on antud annid, millega saame Jumala sõnast puudutatuna teenida ligimesi ja evangeeliumi jõudmist nendeni, keda see ei ole veel kõnetanud. Matteuse poolt mainutud annid kätkevad endas sõnumit Messiast, kellel on nii jumalik kui inimlik loomus. Prohvet Miika ennustuse kohaselt kutsutakse teda kuningaks, kellele tuuakse kulda ja viirukit ning kuulutatakse Issanda kiiduväärsust. Viirukit tuua Jumala ette ja mürriga võitakse surnukeha. Nii sümboliseerivad Jeesuse ette toodud annid tema kahte loomust ja ees ootavat kannatust.
Enne idamaa tarkade elu palverännakult koduteele naasmist hoiatatakse neid unes, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.
Lõpuks tasub panna tähele kui oluliselt muutub idamaa tarkade käitumine pärast Jeesusega kohtumist. Jumal ei juhtinud neid ainult Petlemma, vaid ka sealt edasi. Jumal ei kutse meid ainult vastu võtma ristimise andi ja liituma kogudusega leeriõnnistamise läbi, vaid jätkama oma elu teekonda koos Jeesusega, saadud ilmutuse ja Sõna valguses. Igaühel on meist sellel teekonnal teineteisega mida jagada ühiseks kasuks ja Jumala kiituseks.
Kui Jeesus on juba täitnud oma inimeseks saamise eesmärgi, Jumal on ta surnuist üles äratanud, ta on võetud üles taevasse ja Püha Vaim on valatud välja koguduse peale, seisavad apostlid juutide suurkogu ees, kellel on ühiskonnas kõrgeim autoriteet. Neid keelatakse kuulutamast Kristust ja tema nimel õpetamast, aga apostlite jaoks on suurkogu autoriteedi aseme tõusnud Jumala enda autoriteet. Nii tuleb Jumala sõna rohkem kuulata kui inimeste oma. Kuulekus Jumala sõnale on ka eeldus kiriku ja kristlaste usutavusele ning sellest lähtuvale kuulutustööle.
Targad läksid teist teed tagasi oma maale. Jumalal on oma ustavatele alati olemas teine tee, mis tõsi, on tavaliselt raskem kui on omaenda tahe ja valikud. See ei pruugi olla ka kõige otsem tee. Jeesus juhatas oma jüngreid teise külla pärast seda, kui neid ühes või teises paigas vastu ei võetud.
Nädalavahetuse eel oli ETV 2 vahendusel näha dokumentaalfilmi polaaruurija Ernest Shackletonist, kelle 1915. aasta Antarktika-ekspeditsioon oleks äärepealt katastroofiga lõppenud, kui tema laev jäässe kinni jäi ja hävines. Pärast seda oli kaalul mitmekümne mehe elu. Sellele järgnes enam kui aasta kestnud odüsseia ajujääl, mis pani proovile Shackletoni meeskonna füüsilise ja vaimse vastupidamisvõime, kuid mis lõppes imekombel kõigi jaoks õnnelikult. Selle teekonna juhti on hiljem toodud eeskujuks kui õige juhi võrdkuju, kes võttis kriitilises olukorras vastutuse suutes ka lootusetus olukorras sisendada oma meeskonda lootust ja käia nii ohtlikul kui ebakindlal pinnal kõige ees. Tema meeskonna puhul eeldas see oma juhi tunnustamist ja tema järel käimist.
Kolmekuningapäeva evangeeliumis täitub ka Johannes evangeeliumi alguses sõnum, ta tuli omade juurde, kuid omad ei võtnud teda vastu, aga neile, kes tema vastu võtsid andis ta meelavale saada Jumala lasteks. Oma rahva kõrvale astuvad teised, kes nende asemel täidavad Jumala omandrahva antud ülesande tulles Taaveti ja Aabrahami tõelise poja Jeesuse Kristuse juurde.
Annaks Jumal, et nende kummardajate ja andide toojate hulgas oleksime alandu aastal nii meie kui meie rahva liikmed.
+ Anti Toplaan