Jeesus ütleb: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ Mt 28:19-20

Ilmselt on ajaloo kulgu kõige rohkem mõjutanud Jeesuse poolt antud misjonikäsk. See sisaldab endas suurt paradoksi. Inimeste silmis olematule hulgale jüngritest kes on onud oma kaasaegsete silmis lisaks alamast klassist, on antud ülesanne mille eesmärgiks on terve maailm. Matteuse evangeelium algab Jeesuse sünnilooga omasarnaste hulgas väiksemas Betlemma linnas ei olnud talle majas kohta, tema sünni tunnistajad olid tavalised karjased ja paganarahvaste esindajad, tema ees oli ohtlik põgenemine võõrale maale. Jeesuse ajaliku elu lõpp oli inimeste silmis halvakspandav ja kohutav, tema ülestõusmise tunnistajad olid võimude silmis halvakspandud.

On isegi raske ette kujutada, mida mõtlesid või tundsid need üksteist jüngrit kui Jeesus selle ülesande neile andis? Neid seati inimlikult arvestades võimatu ülesanne ette. Tavalised inimesed said ülesande viia maailma ebatavaline sõnum.

Selle jüngrite hulga varustus ja vahendid võinuks samuti äratada imestust. Rahvad pidi evangeeliumile ja taevariigike võitma ristides ja õpetades. Võib ju küsida millised on siis onud selle töö tulemused? Ilmselt ei ole liialdatu väita, selle käsu mõju on olnud üle ootuste suur ehk teiste sõnadega on väikesest seemnes kasvanud suur puu. Evangeelium on kahe tuhande aastase ajaloo jooksul jõudnud kõikidesse maailma äärtesse. Evangeeliumit võivad oma emakeeles kuulata üle 95% maailma rahvastest ja keeltest, kuna piiblit on tõlgitud üle 2300 keelde ja keelemurdesse mis katavad suurema osa maailma rahvastikust. See töö jätkub ja selle eesmärgiks on selle nägemuse täitmine mille sai Johannes kui ta viibis Patmose saarel.

Nägija Johannes näeb taevast troonisaali ja seal oli suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. (Ilm 7:9)

Kristlik kirik on ainus kogukond, kelle töö lõpptulemus on meile avaldatud sellel nägemuses. Selle üleloomulikult suure kordamineku saladus on nelipühal välja valatud ja kogudusele kingitud Püha Vaim, kes varustab esimeste jüngrite järel kutsutud inimesi kuni meie päevadeni selleks ülesandeks kuulutajaid vajalike armuandidega (Ap 1:8)

Armuvahendid nagu Jumala sõna ja sakramendid on tunnistuseks juba minevikus täidetud päästest, mille mõju ja õnnistus ulatuvad ka kaasaega. Armulaud ja ristimine on seatud kahel suurel neljapäeval nagu Suurel Neljapäeval ja Taevaminemispühal. Armulaud tähendab kutset juba kaetud lauda, mis eelneb taevalikule pulmapeole ja kus Issand ütleb: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Ristimine on kutse juba sõlmitud või valmistatud lepingusse.

Jeesus ennetas oma ristimises tulevast ristimist, mida ta seadis seoses oma taevaminemisega. Oma ristimisel kuulis ta Isa sõnu. „Sina oled minu armas poeg, kellest mul on hea meel.“ Oma surmaga avas ta meile tee Isa juurde ja ristimises saame ka meie kuulda sõnu: Sina oled minu armas laps, kellest mul on hea meel.“ Sõnum suurest rõõmust on seesama, millest inglite koor laulis juba jõuludel. Seal, kus Jumalale antakse au, seal valitseb rahu ja saadakse osa Jumala soosingust ehk tema heast tahtest.

Kristusele on antud kogu meelevald, et Isa tahe inimeste juures võiks täituda. Seetõttu ka kristliku kiriku Kolgatal lõpule viidud töö eest on läkitamine, ehk jätkuv liikumine ja teel olemine keskustest kaugemale oluline, et võimalikult paljud saaksid osaks taevasest kodakondsusest.