Mk 9: 2-8

Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees, ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada. Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega. Peetrus vastas ning ütles: „Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm. Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!”8 Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.

Enne muutmismäel aset leidnud sündmusi kuulutab Jeesus ette oma surma ja ülestõusmist (Mk 8:31). Peetrus ei mõista Jeesust ja hakkab Teda noomima, mille peale Jeesus Peetrust – kes oli Jeesuse äsja Messiaks tunnistanud karmilt manitseb (Mk 8:32j). Seejärel pöördub Jeesus suurema rahvahulga poole öeldes, et kui keegi tahab käia Tema järel, siis ta peab olema valmis risti kandma ja ennast salgama.

Nädal aega hiljem võttis Jeesus kolm oma jüngritest kaasa ning läks üles kõrgele mäele. Küllap jüngrid mõistsid, et koos Jeesusega mäele tõusmine tähendab Jumala palge ette astumist – aga kindlasti ei olnud nad valmis selleks, mida nad nüüd nägid.

Peetrus tunnistas sellest hiljem nõnda: «Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me 19 oleme Tema suurust näinud oma silmaga. Sest Ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis Talle hääl: «See on minu armas Poeg, Temast on mul hea meel!» Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos Temaga pühal mäel.» (2Pt 1:16–18)

Markuse sõnul võttis Jeesus kolm jüngrit endaga mäele just kuue päeva pärast: Mooses viibis Jumala mäel kuus päeva ning seitsmendal päeval Jumal kõnetas teda. Samuti võib siin olla viide loomisele: «Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.» (2Ms 20:11) Niisiis annab evangelist aega ja kohta kirjeldades mõista, et tegemist on Jumala enese ilmumisega, mis ei jää alla Vanas Testamendis kirjeldatuile.

Evangelist kirjeldab toimunud sündmusi lihtsalt ja konkreetselt: «Ja Teda muudeti nende ees.» (Mk 9:2) Eeskätt peab ta silmas välist muutust, mis tunnistas jüngrite, et neil pole tegemist kellegi muu kui oma kirkuses nähtavaks saanud Issandaga. Jeesus ilmutas oma jumalikkust teadlikult vaid vähestele ning keelas mäelt alla tulles jüngritel nähtust rääkida, enne kui Ta surnuist üles tõuseb (Mk 9:9). Põhjus on selles, et inimesed kipuvad asjadest valesti aru saama ja tegema toimunust ennatlikke järeldusi.

Jeesuse muutmist kirjeldades keskendub Markus Jeesuse rõivastele, rõhutades, et need muutusid «valgemaks valgest». Siin on tegemist äratuntava viitega prohvet Malaki ettekuulutusele: «Ja äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda te otsite, ja lepingu ingel, keda te igatsete. Vaata, Ta tuleb, ütleb vägede Issand. Aga kes suudab taluda Tema tuleku päeva? Ja kes jääb püsima Tema ilmudes? Sest Tema on nagu sulataja tuli ja nagu pesupesija leelis .» (Ml 3:1j)

Ühelt poolt teeb Jeesuse «muutmine» nähtavaks Tema jumaliku kirkuse, teisalt aga – pidades silmas ka peagi kostvat käsku: «Teda kuulake!» – on see märgiks, et Issand, kelle tulemist prohvet ette kuulutas, on nüüd saabunud. Kahtlemata ei saanud Peetrus, Jaakobus ja Johannes sellest esimesel hetkel aru, vaid olid lihtsalt rabatud, iseäranis siis, kui nägid ühtäkki Eelijat ja Moosest Jeesusega vestlemas.  

Kuidas jüngrid taipasid, et tegemist on just Eelija ja Moosesega, seda evangelist ei ütle – ilmselt aitas mõistmisele kaasa äratundmine, et toimumas on midagi, mis kuulutab «aja täis saamist», s.t ammuste tõotuste ja ootuste täitumist. Kui pikisilmi igatsetud lõpuajad ongi viimaks kätte jõudnud, siis kes need veel peaksid olema kui mitte Eelija ja Mooses, kellest esimese puhul oli kindlalt teada, et ta polnud surnud, vaid elusalt taevasse võetud, kust ta Issanda teevalmistajana tagasi pöördub , ning teisegi matmispaik oli varjatud ja ainus, kes oli tema lahkumise tunnistajaks, oli Jumal

Sellisele äratundmisele viitab ka Peetruse ettepanek telkide või lehtmajade ehitamise kohta. Ilmselt ei ole siin tegemist mitte lihtsalt sooviga mõneks ajaks kenasse kohta paigale jääda, vaid tajumisega, et sündimas on midagi niisama suurt, nagu oli olnud Iisraeli rahva pääsemine Egiptuse orjapõlvest ja nelikümmend aastat kestnud rännak Tõotatud Maa poole, mille meenutuseks tähistatakse iga-aastast lehtmajadepüha.

Evangelist märgib, et Peetrus ei teadnud, mida ta räägib, ja põhjendab seda hirmuga. On vähetõenäoline, et see hirm oli tekitatud üksnes välistest sündmustest – pigem sellest, et jüngrid said aru, et nad on sattunud samasuguste sündmuste keskele nagu need, mida Tooras kirjeldatakse sõnadega: «Ja Issanda auhiilguse ilmutus oli Iisraeli laste silmis otsekui hävitav tuli mäetipus.

Jeesuse muutmisel ilmunud Moosest ja Eelijat peetakse enamasti Seaduse ja Vana Testamendi prohvetite kehastuseks – mõlemad annavad tunnistust Messiast ja valmistavad ette Tema tulemist. Nende ilmumine muutmismäel on aga seotud pigem nende isikutega, kellest üks – Eelija – on, nagu juba nimetatud, otseseks Issanda teevalmistajaks ning teine – Mooses – eelkujuks suurele lõpuaegade prohvetile, kellena esimesed kristlased tundsid ära Jeesuse. Niisiis on Eelija ja Moosese ilmumise esmaseks sõnumiks, et aeg on täis saanud.

Järgnevalt kostisid taevast sõnad: «See on mu armas Poeg, Teda kuulake!» (Mk 9:7) Mitte Moosest, mitte prohveteid, vaid inimeseks saanud Jumala Poega tuleb kuulata! See ei tähenda, nagu poleks Seadus ja prohvetid enam olulised, vaid tegemist on tõdemusega, mida väljendavad Ristija Johannese sõnad: «Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult Tema eele läkitatu. Moosesel ja Eelijal on aeg kõrvale astuda, kuna see, kelle tulemist nad ette kuulutasid ja kellele nad teed valmistasid, on pärale jõudnud.

Pilvest kostnud sõnu kinnitavad välised sündmused: «Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.» (Mk 9:8) Eelija ja Mooses olid kadunud – sama ootamatult, nagu nad olid ilmunud –, sest Jeesus üksi on see, keda tuleb kuulata. Teevalmistajate aeg on läbi, Issand on saabunud – aga veel mitte selleks, et koos jüngritega igavest lehtmajadepüha pidada, vaid selleks, et nad oma surmaga lunastada: Inimese Pojal «tuleb palju kannatada ja Teda põlatakse» (Mk 9:12) – Teda, kelle võrratut jumalikku kirkust kolm jüngrit olid äsja näinud.

Jeesus on Jumala Poeg, Tema armastatu. Jumal armastab kogu oma loodut, sealhulgas kõiki inimesi, ent ainult üks on Tema Armastatu, Tema Äravalitu – ainusündinud Poeg, kelles Jumal ise on saanud inimeseks ja ennast andnud, et need, kes Temasse usuvad, ei hukkuks, vaid et neil oleks igavene elu.

Peetrus, Jaakobus ja Johannes mõistsid seda alles hiljem – siis, kui nad olid näinud Issanda kannatusi, ristisurma ja matmist ning pärast lootusekaotust kogenud rõõmu Ülestõusnu nägemisest. Rõõmu, mis pani Peetruse hüüdma: «Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.» (1Pt 1:3)

Muutmismäe sündmus oli kahtlemata äärmiselt mõjus ka sel hetkel, mil see aset leidis – miks muidu oleks Peetrus tunnistanud, et seal on nii hea olla, et tahakski sinna jääda –, ent selle tõeline tähendus ja sellest lähtuv usukinnitus jõudsid jüngritele kohale alles hiljem, ka selleks, et nemad omakorda võiksid sellele kogemusele toetudes kinnitada ja julgustada järgnevaid kristlaste põlvkondi teadmises, et aeg on täis saanud ning Issand, meie ja kogu maailma Õnnistegija, on saabunud.