Jeesus võrdleb taevariik on põllusse peidetud aardega. Ajal mil varaga tegelevaid panku veel olemas ei olnud, tähendas aare kas kalliskive või peitevara. Oma vara peideti tavaliselt varaste eest, kas mõnda salapaika või maasse. Juudi seaduse kohaselt võis põllusse pedetud vara leidja sellest seni vaikida, kuni oli omandanud maa või põllu, kuhu vara oli varjule pandud.

Tooma evangeeliumis on lugu, kus poeg müüb pärandina saadud põllu teadmata, et tema isa on sellesse petnud aarde.  Jeesuse tähendamissõna mõte on esmalt sellest, et mees ei otsi aaret, vaid leiab selle juhuslikult ja ootamatult. Võib-olla, et ta töötab töömehena omaniku põllul. Kui ta on kord leidnud aarde, on ta valmis müüma kõik oma vara, et saada leitud omanikuks. Varanduse leidmisest sündiva sisemise rõõmu ajel muutub kõik see mida ta in seni omanud, leitu kõrval tühiseks. Seetõttu ütleb apostel Paulus kirjas filiplastele:  Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. (Fl 3. 7-8)

Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.

Erinevalt mehest, kes leidis põllusse peidetud aarde juhuslikult, leiab kaupmees hinnalise pärli teadliku otsimise tulemusena. Kaupmees esindab siin Jumalat ja leitud pärl sümboliseerib inimest või inimesi, kujutades Jumala armastust oma loodu vastu. Kaupmees ehk Jumal otsib sihikindlalt kasvõi ühte inimest, et saada teda endale. Samas on ta olnud valmis tasuma tema ees täie hinna. Pärl on loodud elava olendi ehk pärlikarbi poolt, kes on selle kujundanud endas oleva mõne liivatera ümber, luues nii põrmust kalli ilu. Kalliskivi on taas sündinud maa alumiste kihtide kuumuses. Taevariigi aare, püha evangeelium on sündinud ja läbi proovitud tulekuumuses. Jeesuse poolt toodud Kolgata ohver on see kuum ahi, kus on sepistatud meie lunastus kui kalleim aare, mis suudab seista vastu tulevaste aegade ja kurjuse jõudude rünnakutele.

Viimast võrdpilti on võimalus mõista ka nii, et taevariik on pärl ja kaupmees inimene, kes leiab eesmärgipärase otsimise tulemusena pärli ja on valmis loobuma kõigest muust, saamaks leitu omanikuks. See meenutab esimesest näidet, kus mees leidis põllusse peidetud vara. Teise näite kohta annab Jeesus ise selgituse ka Luuka evangeeliumis kus ta võrdleb samuti taevariiki kaupmehega, kelle tegevus pärli otsimises on pidevalt kestev tegevus. Jumal ei ole meie juures oma tööd lõpetanud, vaid otsib meid nagu karjane otsib oma kadunud lammast või naine kaduma läinud hõberaha, kes koristab maja seni, kuni tao n selle leidnud.

Aare ja pärl leitakse erineval viisil. Aarde leidja sattus sellele juhuslikult. Ta ei olnud millelgi sarnasele isegi mõelnud, vaid see jäi lihtsalt tema labida ette põllul töötamise ajal. Pärli leidja tegi selle leidmise nimel aga sihipärast tööd. Vaatamata toodud näidete erinevustele, on neis ka sarnasusi. Nii aare kui pärl on algselt võimaliku leidja ees varjatud. Nad ise on passiivsed ja ootavad kuni keegi neid leiaks. Kui see sünnib, näeb leidja nende kõrget väärtust ja on valmis andma nende nimel kõik selleks, et neid saada endale. Mõlemad leidjad müüvad kogu senise omandi. Leitud vara sünnitab leidjates rõõmu ja ohvrimeelsust, kuna leitu suurus ületab selle, mida nad seni on võinud omada.

Elu hinnalisemad aarded on peidetud või varjatud ja eeldavad otsijailt pühendumist. Jumal on peitnud taevariigi piltlikult põllusse ja seda ei saa leida muidu kui näiliselt juhuslikult mis tähendab jumalikku juhtimist või Jumala juhtivat kätt meie eludes.

Kui kaupmees tähistab otsivat inimest, kroonib tema pikaaegset tegevust siiski teatud määramatus või näiline kokkusattumus. Jeesus ütleb:  Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage,
ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse! (Mt 7:7-8)

Kui süveneda sellesse näitesse evangeeliumi algse mõtte varal, kujutab kaupmees Issandat Jeesust, kes otsib väsimatult kasvõi ühte eksinut või kadunud poega, kelle leidmine või tagasi saamine sünnitab taevas suure rõõmu. Jumal on maksnud inimese päästmise eest patu, surma ja hukatuse meelevallast kalleima hinna. Nii oleme meie kallilt ostetud.

Nende näidete varal võib tuua ka mitmeid teisi võrdlusi. Me võime mõelda inimesest kui mulda peidetud aardest, kuna inimene on loodud põrmust ehk mullast. Oma algsest omanikust on patt, ehk meie enda süü, meid lahutanud ja ise ei suuda me oma päästmiseks midagi ette võtta, kuniks leidja ehk Kristus on valmis meie ees tasuma kõrge lunahinna, et saada meid enda omaks.

Võime maa sügavusest pärnevat pärli võrrelda näiteks opaaliga mis on kristallstruktuurita hüdraatunud ränidioksiid, kuuludes mineraloidide hulka. Omas keskkonnas on opaal pigem tume ja värvitu mis ei sära ega peegeldu. Kui seda aga eraldada oma keskkonnast ka hoida käe soojuses, hakkab see särama paljudes erinevates värvides. Selline on ka inimene, kui ta on üksi nagu masse peidetud. Jumala käte soojuses saab tema olemus uue tähenduse ja mõtte. Seni varjust olnud ja kasutama jäänud potentsiaal tuleb esile ning hakkab särama. Nii öeldakse ka mõne seni varjatud ande ja inimese kohta et ta on nagu lihvimata kalliskivi.

Kui e oleme Jumala käes, taandub kogu meie elu raskus ja tumedus tahaplaanile. Esile tuleb pärl mis on sündinud valust ja haavadest. See o kaunis näide meist kui eksinuist, keda kaetakse Kristuse puhtuse ja pühadusega.

Kui oleme üksi ja otsime elu tähendust ja mõttekust üksinda, hakkab elu tühjus vähendama meie jõudu. Jumala kätes ja kasutuses saavad meist aga tema sõnumi kaastöölised, kelle jõud ja volitused lähtuvalt meie leidjalt, kutsujalt ja läkitajalt.

Me olme siis kui majaisanda palgatud viinamäele töötegijaid keda tema kutsus ja  läkitas kolmandal, kuuendal ja üheteistkümnendal tunnil oma viinamäele, kellel Issand annab igaühele oma palga.