Jutlus Hs 18: 30-32

Seepärast ma mõistan kohut teie üle, Iisraeli sugu, igaühe üle ta eluviiside kohaselt, ütleb Issand Jumal. Pöörduge ja taganege kõigist oma üleastumistest, et teie süü ei saaks teile komistuseks. Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, millega te olete üle astunud, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim! Miks te tahate surra, Iisraeli sugu? Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!

Mõne päeva pärast algav paastuaeg kutsub meid tõsiselt enda sisse vaatama ning oma elu- ja mõtteviisi Jumala sõna valguses läbi katsuma. Pühakiri tunnistab, et me kõik oleme eksinud ja Jumala aust ilma. Kui inimene oleks üksnes iseenda päralt nii nagu Jumalat ei oleks olemas, ei oleks meil mingit pääsemislootust, mida kinnitavad ka  näited Iisraeli ajaloost.

Prohvet Hesekieli raamatus räägitakse truudusetusest, millega Iisrael vastas Jumalale, kes oli ta leidnud ja valinud ning tema eest kõigiti hoolitsenud, ning selle tõttu Jumala rahva peale tulevast karistusest: Rahvas küüditatakse Paabelisse, mille läbi viiakse täide kohus Jumala rahva truudusetuse eest.

Jumal ei soovi siiski ühegi rahva ega inimese hukkumist. Nii, nagu igaüks peab isiklikult oma tegudest Jumala ees aru andma, nii otsib ja kutsub Jumal igaüht isiklikult, julgustades teda pöörduma ja oma elu muutma. Ka siis, kui Jumal kõnetab meid väga karmide sõnadega, on need ikkagi armastuse sõnad, kuna kõike, mida Ta teeb, teeb Ta meie päästmiseks ja aitamiseks.

Oma tegude ja olemusega on läinud inimene, kadunud poja kombel, oma Loojast kaugele, valmistades talle sellist meelehärmi, mida kogeb vanem, kelle laps teeb kõiges vastupidiselt sellele, kuidas vanemad on teda kasvatanud. Mida peaks siis vanem temaga tegema? Ta ei saa kiita lapse tegusid heaks, aga ta ei saa ka temast kui oma lapsest loobuda. Kui võrrelda Jumalat vanema ja meid tema lapsena, lubab Jumal meid küll karistada, aga ta hoiab vaatamata sellel oma kodu ukse talle avatuna ja ega lakka meist kinni hoidmast. Meie ja hukatuse vahel seisab üksnes Jumala käsi, mis meist veel kinni hoiab ja mille all, kui ta peaks meist lahti laskma, ei ole midagi mida me sooviksime või igatseksime.

Inimesele võib tunduda, et kui Jumal ka on, siis ta ei keela talle asju, mida inimene soovib iseenda tarkusest ja tahtmisest lähtudes saavutada. Teinekord oleme ka liiga kärsitud kui me kohe ei näe oma palvete vastuseid. Ap. Peetruse 2. kirjas öeldakse selle kohta:

„Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.“ 2 Pt 3:9

Õigeusu piiskop Kallistos War on öelnud, et meeleparandus ei tähenda enesehaletsemist ega südametunnistusepiinu, vaid seda et me seame Kolmainu Jumala oma elu keskpunktiks. See ei tähenda mitte kahetsedes tahapoole, vaid lootuses ettepoole vaatamist. Mitte vaatamist enda või teiste eksimuste peale, vaid üles Jumala armastuse poole vaatamist. See ei tähenda selle nägemist, mida me pole suutnud, vaid selle nägemist, milliseks me Jumala armu abiga võime saada. Meelt parandada tähendab avada oma silmad valgusele. Selles mõttes ei ole meeleparandus ainukordne samm, vaid pidev seisund, südame ja tahte hoiak või suundumus, mida peab oma elu lõpuni pidevalt uuendama.

Üks Eesti kiriku olulisemaid ja tänaste tegevvaimulike põlvkonda mõjutanud õpetajaid Eevald Saag oli üks nendest, kes jagasid sellist meeleparanduse nägemust. Kolleeg Ove Sander, kelle hoolde usaldati tema pärandi hoidmine, on hiljuti avaldanud ühe raamatu „Et meil oleks elu“, kus on muuhulgas avaldatud mõned Evald Saagi Pärnu koguduse pastoriks oleku aegsed ja magnetofoni lintidelt maha kirjutatud jutlused, kuna tavaliselt kõneles ta väga nappide märkmete najal.

Ühes oma 1965 aasta jutluses vaatab ta kriitiliselt inimeste hoiakutele, mis ei ole põhimõtteliselt muutunud ka ligi 60 aastat hiljem: „Tänapäeval on ristitud inimesi, kes arvavad, et nendega on kõik korras. Ja arvavad seda, et nad ei vaja enam midagi, kuigi pühakiri hoiatab ja ütleb, et iga inimene, ka see kes on ristitud, peab pöörduma valguse poole ja rõõmu tundma ja käima kiiresti oma teed seni, kuni valgust on.“

Paar aastat tagasi tunnistas praegune Ruhnu pastor Andrus Mõttus, et kogeb kutsumist teha vaimulikutööd muuhulgas Ruhnu saarel, et proovib kas suudab seal kohaneda ja kas inimesed võtavad teda vastu. See, nagu igas saarelises ühiskonnas on põimunud omavahel palju erinevaid inimsuhteid ja saatuseid, ning sinna ei ole kerge juurduda ei taimedel ega inimestel, aga kui koht on sind kord vastu võtnud, siis julgeb ta end sulle avada. Paari nädala eest üllatas Andrus mind sooviga saata lennukiga saarele kümmekond katekismust. Minu küsimise peale ta tõdes, et saarel on mõned noored otsustanud saada koguduse liikmeteks ja nende järel ka nende vanemad, mis teeb saare talvisest elanikkonnast 10%. Viimasel korral, kui ta saabus lennujaama poole Liinibusiiga pöördus tema poole enne sihtpunkti veel üks saare elanik, kes küsis, et ta juba ammu mõelnud, et sooviks saada koguduse liikmeks, kas see oleks veel võimalik?

Jumal soovib, et me saaksime täiesti uueks, vabaks kõigest ülekohtust, kurjast ja rikutusest. Ta soovib, et meil oleks uus süda ja uus vaim, ja siingi ei jäta Ta meid üksi, vaid Tema ise on see, kes loob meile uue südame ja uuendab meie vaimu, nagu Ta tõotab prohvet Hesekieli kaudu. Apostel Paulus kinnitab, et Jumal «tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele» (1Tm 2:4), ning kui see ka tähendab Jeesusega samast kannatuste karikast joomist ja Temaga samast ristimisest osa saamist, võime olla julged, sest me teame, et «Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest» (Mk 10:45). Kui Jumal tahab, et me elaksime, kes siis võiks meid selles takistada, kui me vaid oleme valmis Tema kutset kuulda võtma ja Tema poole pöörduma?

Tänase pühapäeva evangeeliumis vastab Jeesus Jaakobusele ja Johannesele nende soovi peale istuda oma õpetaja paremal ja vastakul käel kui ta oma kirkusesse läheb: „Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse, kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.”

Jeesus näeb ette oma jüngrite tulevikku mis langeb kokku tema enda omaga ja mida tema õpilased oleksid vaeevalt soovinud, kuna nad oleksid eelistanud kirkusesse pääsemist ilma kannatuse karikast joomata.

Jeesus räägib aga karikast ka teises tähenduses viimasel õhtusöömaajal: "See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.“ Lk 2:20 Nii teeb ta armulauast söömajast, kus me saame osa Kristuse ohvrisurmast ja lepinguverest, millega kinnitatakse uus leping. Paulus kirjutab: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.“ 1 Kr 11:26

Armulaud on Kristuse kannatuse osadus, kus me kuulutame tema surma ja ülestõusmist. Selles võtame me vastu Kristusest lähtuvat elu, mille ta on andnud meie päästmiseks.

Kristuse surm tähistab samas ka ristimise pesemine mis puhastab maailma. Kui meid ristitakse, ühendatakse meid Kristuse ristimisega. Puus kirjutab sellest: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ Rm 6: 3-4

Jaakobus ja Johannes saavad koguduse osaduses osa sellest karikast, millest Kristus joob ja millega teda ristitakse. Ristimise ja armulaua ülesanne on meid liita ja ühendada üleloomulikult või sakramentaalselt Kristuse surmaga ja ühendada meie elu tema eluga. Nii ühendatakse meie hing Kristusega ja me saame üheks ihuks koos temaga. Meis elav vana inimene peab surema ja me tõuseme üles elama uut elu Kristuses. Kristlane osaleb sakramentidest osasaamise kaudu Jeesuse elu olulisemates sündmustes. See on suur saladus. Seda ei mõista ei meie meeled ega mõistus, aga sellele vaatamata Jumal mõjutab meid nende kaudu. Meie ülesandeks on hoolitseda selle eest, et me nendest armuvahenditest eemale, mille kaudu saame me osa Kristuse elust.