2Tm 4:1-5 [6-8]

Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd! [Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.]

Täna on meie ees hõbedased (ja mõned ka kuldsed) leerilapsed, kes meenutavad neid päevi, mil nad alles õppisid kristlike põhitõdesid ja andsid siin altari ees tõotuse – tarvitada ustavalt sakramente, mitte põlata Jumala sõna ja olla ustav Jeesuse kaastööline siin maailmas. Kuidas teil läinud on? Kas jäite sellele tõotusele kindlaks?

Tegelikult kutsutakse meid kõiki sellele mõtlema, tänasel pühapäeval, mis kannab meie kalendris nime „Jeesuse saadikud“. Kuidas meil on läinud? Kas oleme olnud ustavad? Küllap Jumal teab.

Hetk, meie silme ees paneb arutlema. Aga neid oli ju 25. aastat tagasi palju rohkem, kui täna siin kirikus on. Kas nad ei saanud kutset?

Kindlasti said. Ja kui neid ei osatud täna nimeliselt siia kutsuda, sest nii mõnigi on oma elukohta või nimegi muutnud, siis seda teavad nad küll, et igal pühapäeval helisevad kirikukellad, mis on kutseks kõigile (olgu siia Laurentiuse kirikusse või kusagile mujale).

Evangeeliumis (Mt 22:1-14) rääkis Jeesus meile haarava mõistuloo kuninglikust pulmapeost, kuhu jäid tulemata need, kes olid varem kutsutud. Aga ega sellepärast ei jäänud pulmamaja tühjaks. Kutsest keeldunute asemel koguti teisi – kõik, kes ette sattusid, olgu halvad või head. Aga see mõistulugu lõpeb väga ootamatult: üks pulmakülalistest, kellel puudus pidurüü, seoti kinni ja heideti pimedusse. See on tõsine hoiatus kõigile neile, kes pärast Kristuse juurde tulemist Temast eemale pöörduvad ja usust ära langevad.

Ka apostel Paulus meenutab (tänases epistlis) oma õpilasele Timoteosele tema kutsumust ning ta ülesandeid ja vastutust evangeeliumikuulutajana, kelle hoolde on usaldatud inimeste hingeõndsus. Paulusel ei ole inimeste suhtes mingeid illusioone – ta on näinud mitte ainult Kristuse poole pöördunute (nö tavakristlaste), vaid ka paljude oma varasemate kaastööliste (meie mõistes vaimulike) langust. Väga isalikult manitseb ja julgustab Paulus Timoteost, et too kindlaks jääks, vannutades teda Jumala ja Kristuse Jeesuse ees ning võttes lühidalt kokku kõige olulisema Issanda sulase töös: kuulutada sõna, st Kristuse evangeeliumi. [Nii nagu teilegi kord vannutati]. // Aga Paulus teab, et aega on tegelikult väga vähe alles jäänud – mitte ainult sellepärast, et ta ise istub juba selle kirja kirjutamise ajal Roomas vangis ja ootas oma surmaotsuse täideviimist, vaid kogu inimkonnal –, ja seepärast tuleb Jumala sõna kuulutada ning selle abil noomida, manitseda, julgustada ja õpetada lakkamatult, igal võimalusel, tundugu aeg sobiv või mitte – peaasi, et Jumala poolt Tema sulaste kätte usaldatud ülesanne saaks täidetud.

Sõna “kuulutamine” võib meie kujutluses tekitada pildi kirikus jutlustavast õpetajast … ning enamik meist arvab, et selline asi ei sobi nende ellu. Tegelikult tähendab siin kasutatud sõna „teate edasi andmist“ ning seda kasutati siis kui kuningas oli läkitanud välja saadiku kuulutama kuninga sõnumit inimestele linnas, tavaliselt tehti seda turuplatsil.

Selles mõttes oleme kõik “kuulutajad”, kellel on eesõigus ja vastutus jagada oma usku nendega, keda kohtame oma argielu “turuplatsil”. [Memme matus … suhe kirikuga? Poeg: „Oh ei meite memm polnud mingi kirikuinimene. Pole tema kunagi sellistest asjadest rääkinud“ … matus, õpetaja karm … Kaks memme: „Õpetaja tegi memmele liiga. Memm käis igal pühapäeval kirikus“ Aga oma poeg ei teadnud seda?!?] [Noored otsusasid oma abielu kirikus laulatada salaja, kodustele ei öeldud. Ja nad lootsid, et see asi lähebki nendel korda, sest kes siis kirikus tänapäeval ikka käib. Aga suur oli nende üllatus, kui pühapäeval vanaema ja vanaisa juurde minnes ootas neid ees pidulikult kaetud laud ja vanaema heldinud pilk. Pojapoeg ei teadnud, et tema vanavanemad igal pühapäeval kirikus käivad. Aga kirikus nad olid ja sealt nad kuulsid, kui õpetaja kihlunud paare kantslis ette luges, et ka nende pojapoeg plaanib abielluda. Meie lähedased ei tea, et me kristlased oleme!!!]

Timoteosele ütleb Paulus, et too kuulutaks Evangeeliumi ja oma usku nii sobival kui ka ebasobival ajal (s 2) mis aga ei tähenda, et tuleks hakata ahistama pereliikmeid või naabreid ja kolleege sõnumiga, hoolimata sellest, kas viimased seda kuulda tahavad või mitte. Pigem tähendab see, et meie elus võib olla „talviseid“ aegu, kus tundub, et meie kuulutus ei kanna mingisugust vilja; ja on ka teistsuguseid aegu kus meile antakse näha oma elu ja selle kuulutuse mõju. Igal juhul on võtmeteguriks olla selles kuulutuses ustav, olgu siis parasjagu viljakas periood või mitte.

Aga miks küll Paulus esitab Timoteusele (ja meilegi) sellise väljakutse? Nimelt, küsimus ei ole ju mitte ainult uskliku enese hingeõndsus vaid uskliku kristlase ustavusest, kannatlikkusest, püsivusest, kindlameelsusest ja ka löögivalmidusest sõltub veel paljude teiste (meie kaasrändurite) igavene saatus. Me ei ole kinni ei ajas ega ruumis ning see, apostel Pauluse korraldus, kehtis ühtviisi nii sel ajal Timoteusele kui ka praegu meile: elame ju endiselt Jumala ligiolemises ning ootame Kristuse tagasitulekut koos kõige selle juurdekuuluvaga. Ning taoline perspektiiv igavikust teeb kuulutamisest kõige esmase prioriteedi.

Aga on’s siis kuulutamine alati kohane? [selle üle on arutatud … ja ikka veel arutatakse … selle tulemus – meie koolides pole ikka veel usuõpetust ja meie noored astuvad ellu usuvõhikutena] Jah, me ei peaks küll sõna inimestele peale suruma. [aga ette elama võiks küll … söögipalve, õhtu ja hommikupalve jne] // (s 2) „Valmisolek sobival ja ebasobival ajal“ tähendab ilmselt ka aegu kui kuulutamine on kuulutajale ebamugav ning mitte niivõrd kuulajale. On millele mõelda. [Me ei tohiks häbeneda ja karta kristlasena elada].

Kas on ehk kapitalistlik elukorraldus meid häbelikuks teinud? Öeldakse ju, et turumajanduse tingimustes on klient kuningas. Tuleb pakkuda seda kaupa, mida ostetakse. Aga Paulus hoiatab, et „tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu“ (2Tm 4:3). Väga kaasaegne mõtteviis, kas pole? Sest alati on neid, kes kristlusest ära pöörduvad, kes otsivad endale õpetajaid oma himude järgi, kellel on vaja midagi muud, midagi «paremat», midagi endale sobivamat, midagi «kõrgemat» kui kuulutus meie eest ristil surnud ja surnuist üles tõusnud Kristusest.

Ilmselt on kristlus üks neist asjadest, mida suudad täielikult mõista ainult seda tehes. Kristlik usk ei ole pelgalt õpetuste kogumiga vaimselt nõustumine; õpetused ei tähenda suurt midagi, kui sa neid oma igapäevaellu ei rakenda.

Üks asi on öelda, et sa usud ajaloolist fakti, et Jeesus tõusis surnuist üles. Kuid väide on tühi, kui see ei muuda sinu elu. Fakt, et Jeesus võitis surma koos faktiga, et Ta on Jumal inimlihas, peaks mõjutama põhjalikult seda, kuidas sa iga päev elad. Tõelise uskliku jaoks muutuvad Jeesuse õpetused kõige tähtsamaks. Kui sa tõesti usud, tahad sa teada kõike, mida Jeesus iial ütles, soovitas või käskis. Sa oled veendunud, et Tema teab, mis on sinu jaoks parim.

Paulus hoiatab, et lõpuajal on palju inimesi, kes on nõus allkirjastama dokumendi, mis ütleb, et nad usuvad Kristusesse. On inimesi, kes kinnitavad, et Piibel on Jumala Sõna, võib-olla väidavad isegi, et usuvad, et Piibel on lääne tsivilisatsiooni alus ja seda peaks selliselt austama. Aga kõigi oma väidete juures nad ise ei ela Piibli nõudmiste kohaselt.

Seepärast kinnitabki Paulus lõpetuseks: Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd! Olgu siis meie kuulutus alati otsiv ning julgustav. Andku Jumal meile jõudu ja tarkust olla need kes pidevalt on otsimas ühendusi evangeeliumi ning inimeste igapäevaelu vahel. Tehes seda ikka kooskõlas tõe ja õige õpetusega, mitte soovides kõdistada kuulajate kõrvu, et nende heameelt ja võimalikku inimlikku tunnustust ära teenida. Kristlase vastutuse suurust ei ole võimalik üle hinnata – ent samas ei peaks see meid ka kohutama, sest nagu Issand kinnitas täna prohvet Jeremijale, kes oli samuti täiesti teadlik oma küündimatusest selle suure ülesande täitmiseks, milleks ta oli kutsutud, ei pea meiegi rajama end mitte omaenda jõule, tarkusele, oskustele ega tublidusele, vaid teadmisele, et Issand on meid kutsunud ja oma sõnad meie suhu andnud ning viib lõpule töö, mida Ta on meis alustanud. Aamen.