„Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast.“ Mt 12: 33

Minu koduaknast paistavad õunapuud, mille olen koos perega istutanud 21 aastat tagasi. Selleks tuli kaevata kivisesse pinnasesse auke ja iga puu juurde tuua kärutäite kaupa mulda. Vaatamata nähtud vaevale ei hakanud puud esimestel aastatel juurduma ja mõni tuli neist maha lõigata. Mõned puud on siiski hakanud vilja kandma, mis rõõmustab aednikku. Mitte aga kõikide puude viljad ei ole hea maitsega, vaid on pigem hapud või siis ei pruugi mõnel lühikeseks jääval suvel korralikult valmida. Küllap on üheks põhjuseks õige viljasordi valik ja sellele sobiva maapinna kooskõla. Palju sõltub ka aedniku hoolest ja oskustest.

Õuna- ja muude viljapuude istutamine on olnud Eesti peredes üheks kodusümboliks. Maarjamäe memoriaali juurde istutatud õunapuuaed tuletab totalitaarsete režiimide all kannatanud rahvale meelde, et vaatamata katsetele meid meie juurtest lahutada, võib oma kodu ja selle aed olla küll väike või rajatud vaesele pinnasele, aga me igatseme ikka naasta selle juurde.

Maal, millel elan, märkan kevadeti ja sügiseti tee ääres kasvavaid õunapuid, mis meenutavad möödujatele viimaste tunnistajatena kunagisi talukohti, mille hooned on kas sõjasündmuste käigus hävinud või mille istutajad ei ole saanud pärast küüditamisi enam kunagi koduõuele naasta. Tänaseks metsistunud õunapuude viljad on küll ilusad, aga nende maitse ei ole hea. Nende viljapuude eest ei ole keegi hoolt kandnud, neid lõiganud ega väetanud. Mõnikord ei aita seegi, vaid vana või kuivanud puu asemel tuleb istutada uus.

Igat puud tuntakse tema viljast. Kristlastena on meid kutsutud kandma häid vilju. Apostel Paulus nimetab Vaimu viljadeks, mille vastu ei ole seadus: armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, headust, ustavust, tasadust, enesevalitsust (Gal 5:22–23).

Oma loomusest – nii nagu ka hooldamata viljapuud – ei kanna inimene oma elus häid vilju. Prohvet Jeremija sõnade kohaselt on süda petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista? (Jr 17:9)

Tänase pühapäeva pühakirjatekstid keskenduvad kõik meie keelekasutusele. Jaakobus toob näiteks, kuidas ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab. Keel võib korda saata palju kurja. Enamik sõdasid on alustatud inimese keelekasutuse tulemusena. Lõppeval suvel oleme pidanud nägema, kuidas ka väike tuli võib süüdata suure metsa, mille tagajärjel hävivad kodud ja inimese elutöö.

Jeesus pöördub variseride ja kirjatundjate poole väga otsekoheste sõnadega. Viimaste puhul oli nende väline elu igati korras, aga nende sõnades avaldus nende sisemine olemus. Jeesus nimetab neid rästikute sooks, kes mürgitavad inimesi oma kõnedega. Vili tundub väliselt küll ilus, kuid selle maitse on hapu. Halvim on see, kui see toimub Jumala Sõna puhul viisil, kus seda õpetatakse valesti või antakse sellele tõlgendus, mis muudab selle algset sõnumit.

Looduses hoiatab mõni taim oma mürgisusest kas silmapaistva välimuse või halva maitsega, aga mitte igal juhul. Nii juhtub igal sügisel, et mõne seenelise pannile võib sattuda mõni mürgiseen, mille tagajärjeks on parimal juhul haiglaravi. Öeldakse meie vanasõnadeski, et kõik pole kuld, mis hiilgab, või ilu ei kõlba patta panna.

Kõneoskus ja sõnavabadus on suured ja olulised annid, kui me oskame neid õigesti kasutada. Ajastul, mil paberraamatuid ja ajalehti loetakse üha vähem ning peamine suhtlus ja info hankimine on kolinud internetti, peab olema ettevaatlik, mida kõike me veebiavarustes avaldame või arvame. See, millise jälje oleme endast sinna jäänud, püsib seal kauem kui meile antud eluaastate arv. Veelgi halvem on see, kui viimsel kohtupäeval peame andma aru igast tühjast sõnast, mida oleme kord öelnud.

Kas me siis saame oma sõnu muuta või heastada? Kas me saame mõjutada puu viljade maitset, kui oleme kord otsustanud valida konkreetse sordi? Eesti mustakirju veis ei saa muuta oma tõugu. Inimene on püsinud läbi oma eksistentsi, vaatamata keskkonna ja tehnika arengule, loomuse poolest muutumatuna. Heas pinnases ehk tingimustes, nagu hariduse ja harjutamisega, saab inimest muuta paremaks, aga tema sisemine olemus võib jääda samaks. Kas meil võiks olla siis mingit lootust?

Meie lootus on Temas, kellest Jesaja tunnistab: „Ehkki ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus.“ (Js 53:9)

Kirjandusteadlane Maarja Vaino avaldab meie taasiseseisvumisele pühendatud „Tähenduse teejuhtide“ artiklite kogus arvamust, et riigina lähme aina rohkem seda teed, et olla nagu teised. Mitte luua ja pingutada ning seista oma jõul – ja ennekõike vaimujõul –, vaid olla aina rohkem mugandunud, vaimu ja mentaliteeti importiv rahvas. Pole raske ette kujutada, milliseid ohte see võib rahvusvahelises poliitikas kaasa tuua. Kui ühel rahval ei ole vaimset iseolemist, oma kultuuri, au sees hoitavat pärandit ja selgepiirilist eneseteadvust, ei nähta sellist rahvast tema sõnul elujõulise ega vajalikuna.

Sellele kurvale tegelikkusele vastab soovituse või juhisena samas väljaandes Kaie Metsala artiklis „Küpsuse mõõdupuu“, kus ta räägib vaimselt täiskasvanuks saamisest: „Vaimne kasv ei tähenda üksnes iseseisvumist vanemate autoriteedist, ühiskonna survest või grupimõtlemisest, vaid ka vabanemist omaenda ego diktaadi alt. Küps inimene ei juhindu enam pelgalt oma impulssidest, hirmudest ega tunnustusvajadusest. Ta õpib allutama oma tahte tõele ja südametunnistusele. Paradoksaalsel kombel ei seisne iseseisvus mitte selles, et ma saan teha, mida tahan, vaid selles, et olen piisavalt vaba tegemaks seda, mida õigeks pean. Siin saavad minu arvates kodaniku iseseisvus, vaimne kasv ja vastutus üheks tervikuks.“

Tuleb muidugi tunnistada, et inimene kaldub enamikul juhtudel minema kergema vastupanu teed või andma järele oma kiusatustele, mida võimendavad ühiskondlik surve ja kollektiivne mõtlemine. Vähe on neid, kes suudavad allutada oma tahte tõele ja südametunnistusele. Tõsi, kristlastena on võimalik oma loomust muuta, allutades end Jumala Sõnale, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses, kelles on uueks loov vägi igaühe jaoks, kes Teda tunnistab Tee, Tõe ja Eluna.

Jeesuse sõnad kutsuvad meid tõsisele meeleparandusele. Kui seame enda ette Jumala Sõna, toob see esile meie silmale nähtamatu olemuse, et võiks sündida see, millest Paulus kirjutab: „Kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks.“ (Rm 5:20) „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2Kr 5:17)

Me võime paluda lauliku sõnadega: „Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!“ (Ps 51:17) Nii astub halbade sõnade asemele tänulik meel, kui me laseme oma elu ja sõnu vormida Jumala Sõnal, kellel on meelevald muuta – erinevalt viljapuude sortidest – meie langenud loomust, millest kuulutas prohvet Hesekiel: „Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu.“ (Hs 36:26)

 + Anti Toplaan