Jeesus – kurjuse võimu võitja
Ilm 3:14–19

Kristuse sõnum Laodikeia kogudusele on viimane Ilmutusraamatu seitsmest kirjast kogudustele. Laodikeia linn asus sisemaal, Efesosest idas umbes 160 km kaugusel. Need kaks linna on ainsad Ilmutusraamatu kogudused, mida Uues Testamendis nimetatakse ka mujal. Laodikeiat mainitakse veel Kolossa kirja lõpus. Linna oli umbes 250 a eKr rajanud Süüria kuningas Antiohos II, andes sellele nime oma naise, kuninganna Laodikeia järgi. See abielu lõppes kurvalt: kui Antiohos võttis uueks naiseks Egiptuse printsessi Berenike, vihastas Laodikeia ning mürgitas nii oma mehe, tema uue naise kui ka kogu kuningliku saatkonna.

Laodikeia ei olnud omal ajal kuulus üksnes oma piirkonnas, vaid kuulus kogu tuntud maailma jõukamate linnade hulka. Kui filadelfialased pöördusid pärast maavärisemist Rooma keisri poole abi saamiseks, et oma linn üles ehitada, siis laodikeialased ehitasid pärast aastal 60 toimunud maavärisemist linna omal jõul uuesti üles. Nad ei vajanud kõrvalist abi. Samas katastroofis hävis ka Kolossa, kuid seda enam üles ei ehitatud. Laodikeia asus tuntud kaamelikaravanide teel Rooma poole. Teiseks rikkuse allikaks olid mustast villast valmistatud riided. Linn oli tuntud ka panganduse ja meditsiinikooli poolest ning seal valmistatud silmasalvi pärast.

Hierapolis oli kuulus kuumade allikate ja kümblusasutuste poolest. Kui neist allikatest voolav vesi jõudis 7 km kaugusele Laodikeiasse, oli see juba leige. Jeesus viitab sellele, öeldes, et Laodikeia kogudus ei olnud ei külm ega kuum, vaid leige. Sellist vett ei sobinud kasutada ei janu kustutamiseks ega suplemiseks. See ei kõlvanud millegi jaoks.

Laodikeia elanikkond oli, nagu selles piirkonnas tavaliselt, paljurahvuseline. Seal oli ka suur juutide kogukond – umbes 7000 meest, lisaks naised ja lapsed. Kuna juudid moodustasid linnas märkimisväärse osa, oli neil lubatud säilitada oma kultuur ja usutavad. Laodikeia kristlik kogudus sündis arvatavasti Epafrase kuulutustöö tulemusena. Pauluse kirja koloslastele lõpus loeme: „Teid tervitab Epafras, kes on pärit teie seast, Kristuse Jeesuse sulane, kes alati võitleb teie eest palvetades, et te püsiksite täiuslikena ja oleksite täidetud kõigega, mis on Jumala tahtmine. Ma tunnistan temast, et ta kannab väga suurt hoolt teie eest ja nende eest, kes on Laodikeias ja Hierapolises“ (Kl 4:12–13).

Tänapäeval on linna asemed varemetes, mida arheoloogid pole veel põhjalikult uurinud. Seda nukrat maastikku vaadates tuleb paratamatult mõelda Jeesuse sõnadele, mis Ta sellele kogudusele ütles. Tal polnud sellele väliselt heal järjel ja jõukale kogudusele midagi head öelda. See oli tõusnud nii heale järjele, et ei vajanud enam Päästjat. Seepärast kuuleme sõnumi lõpus vapustavast olukorrast: Jeesus peab koputama selle koguduse ukse taga, paludes sissepääsu. Peame meeles, et Jumal pole kunagi plaaninud, et meist saaks nii „head“ kristlased, et me enam Kristust ei vaja.

„Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus.“ See on ainus koht Piiblis, kus sõna „Aamen“ kasutatakse pärisnimena. See on üks Kristuse nimedest. Sõna tõlgitakse tavaliselt kui „tõesti“. Laiemas tähenduses viitab „aamen“ ka ustavusele ja usaldusväärsusele, sest see tuleb heebrea tegusõnast aaman – olema kindel, usaldusväärne. Jeesuse ustava ja tõelise olemuse vastand oli Laodikeia kogudus, kes oli Päästja usaldamise vahetanud oma jõukuse usaldamise vastu. Kristus ütleb, et Ta on „Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja“. Need kolm samatähenduslikku nimetust rõhutavad Tema tingimusteta usaldusväärsust. Järgnevaid sõnu tuleb võtta väga tõsiselt.

Väljend „Jumala loomise algus“ tähendab, et Jeesus Kristus on ka Looja. Sama ütleb Paulus Kolossa kirja salmides 15–17: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevas ja maa peal…“

„Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh, oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.“ Ka siin ütleb Jeesus – nagu mitmele teisele kogudusele – „Ma tean sinu tegusid!“ ning Ta tõdeb, et kogudus ei ole külm ega kuum. Teod kõnelevad koguduse vaimsest seisust. Kui teod on leiged, siis on leiged ka hoiakud.

Laodikeialastele oli Hierapolisest tulev leige vesi igapäevane kogemus. Kuna selles vees oli lahustunud väävlit ja teisi mineraale, võis selle joomine tekitada vastikust, nii et seda taheti suust välja sülitada.

Issand, ustav ja tõeline tunnistaja, ütleb nüüd Laodikeia kristlastele, et selline on nende vaimulik olukord. Ja mis kõige hullem – kogudus ise ei saanud oma tegelikust seisust aru. Sügav vaimulik pimedus ja enesepettus oli see, mida Jeesus neile ette heitis.

Iga aus kristlane peab küsima, kas ta ei või olla samas olukorras. Kuid oluline on märkida: Laodikeia kogudus oli endaga väga rahul. Kui sa aga tunned end leige, viletsa või isegi külma kristlasena, on sinu olukord teistsugune. Kes tunnetab oma viletsust ja patusust, pole nii halvasti kui need, kes on endaga rahul. Meenutagem Jeesuse tähendamissõna variserist ja tölnerist (Lk 18:9–14).

Jeesuse sõnad „Tuld ma olen tulnud viskama maa peale…“ (Lk 12:49) ei räägi hävitavast tulest. Ta pole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma (Jh 16:17). Seega igatseb Ta, et inimesed süttiksid Jumala riigist ja Tema ligiolust. Paulus kiidab korintlasi, et nad on ülevoolavad usult, tunnetuselt ja innukuselt (2Kr 8:7). Innukus on leiguse vastand.

Nõu, mida Jeesus Laodikeiale annab, on see: tulla Kristuse juurde ja osta Temalt silmasalvi – Tema õigust ja Püha Vaimu valgustust. Meil on eluliselt oluline nende nõuannete järgi toimida.

Usk seab meid valikute ette ja sisemisse võitlusse oma vana loomusega. See võitlus meenutab meile Kristuse võitlust, millega Ta lunastas meid. Me ei lisa Tema võitlusele midagi – lunastus on juba saavutatud.

Eile saatsime viimsele teele kaheksa lapse isa Arvi Elliku. Mandril elades ehitas ta perele vana talumaja uuesti üles, sest peres oli palju lapsi ja loomad. Lapsed mäletavad üht tormist päeva aastal 1987, mil voolu polnud ja väiksemad vennad mängisid küünlavalgel lastetoas. Küünalt puudutada ei tohtinud, kuid midagi kukkus voodi alla ning lapsed võtsid küünla kätte. Voodi süttis põlema. Isa tormas kõrvaltoast kohale, avas akna ja viskas põleva voodi välja. Tema käed said tugevalt kahjustada ning paranemine võttis aega. Pärast seda oli isa laste silmis veelgi suurema autoriteediga ning kangelaslik. Isa elas üle veel mitu ränka katsumust, kuid tuli alati toime – küllap ka tänu armastusele oma laste vastu.

Apostel Paulus kirjutab Rooma kirjas, et me saame täieliku võidu Tema läbi, kes meid on armastanud. „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu… suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 8:38–39).

Kui võitleme oma elu ja usu võitlust, on julgustav teada, et oleme osa võitlevast kirikust koos märtrite, usuvendade ja -õdedega. Andku Issand meile julgust tunnistada Temast, vaatamata ühiskonna moevooludele. Jeesuse võit kurjuse üle on ka meie võit. Meie süü on lepitatud – hinnaks Isa armid kätel ja ristilöömisjäljed Kristuse ihul. Me võime tunnistada oma patud ja vastu võtta Jumala armu Kristuses. Luther ütleb, et Jumal on meile valmistanud laua – altari –, kus saame puhtaks armulaua andides ning varustada end vaimulikuks võitluseks.

Kaitseväe kaplan Mikk Leedjärv võttis eelmisel nädalal vastu noorsõdurite sõdurivande, et nad võiksid täita oma teenimisülesannet riigi ja kodumaa ees. Meie oleme andnud tõotuse Jumalale, mida saame täna uuendada usutunnistuse sõnadega.

 + Anti Toplaan