Tekstiilikunstnik Elna Kaasiku poolt kootud kangas risti sümboliga. Foto: Anti Toplaan

Jr 7:23–26

Paastuaja kolmanda pühapäeva nimetus on laenatud 25. psalmist: «Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja.» Pühapäeva teemaks on «Jeesus – kurjuse võimu võitja». Ülestõusmispühadele eelnev aeg oli vanas kirikus ristimiseks ettevalmistumise aeg ja sellega liitus palve kurjusest vabanemiseks. Nii kutsutakse inimest  mõtlema, kelle poolel ta seisab.

Apostel Johannes julgustab ühelt poolt meid tunnistusega Jeesusest Kristusest kui tõelisest Jumalast, kelles on igavene elu, teiselt poolt aga manitseb hoiduma patu ja kurja eest. Täna varem leotud apostli sõnas  on olulisel kohal küsimus Jumala ja Tema sõna õigest mõistmisest: «Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses.» See õige mõistmine, mis on neil, kes usuvad Jeesusesse, vastandub Tema vastaste tahtmatus Jeesuse sõnu mõista, mis paneb Jeesuse küsima ja tõdema: «Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast.»

Jumal ei ole huvitatud niivõrd oma rahva poolt toodud välispidistest ohvritest kui sõnakuulmisest. Teisiti öeldes on ta huvitatud oma rahvaga koostööst. Mitmetes ajaloolistes usundites on olnud esmatähtis rituaal ja selle läbiviimine, aga Jumalale on kõige olulisem osadus. Kui rahvas teeks seda mida Jumal on neile ilmutanud, siis saaksid nad olla sama meelt, aga senine rahva suhtumise puhul ei ole see võimalik.

Jumala sõna ja Tema rahva ajalugu on märgistatud ühest ja samast korduvast mustrist: Issand vaatab armastuse ja halastusega inimeste peale, kes on jäänud kinni enda kurjusesse ning kutsub neid, päästab nad, teeb nad puhtaks, kingib neile uue alguses ja õnnistab neid aga peab varsti jälle nägema, kuidas inimesed sellest teelt kõrvale lähevad, otsekui vabatahtlikult ja täiesti ise oma jalad püünistesse pistavad ning ennast kõikvõimalike kiusatuste võrku mässivad. Eriti traagiline on see kõik juhul, kui inimesed petavad ennast seejuures arvamusega, et nendega on kõik korras ja nad elavad täiesti korralike inimestena.

Prohvet Jeremija kõneles välise vagaduse taha peidetud isekusest väga teravate sõnadega otse Jumala koja väravas, kuulutades, et inimesed on teinud Issanda pühast palvekojast röövlikoopa. Tulemuseks oli see, et isegi Jumala enda Seaduses ette nähtud ohvriteenistusest oli saanud ebajumalateenistus, Jumala pilkamine, millele ei saanud järgneda midagi muud kui karistus, nuhtlus ja häving. Jumal tuletas prohveti kaudu oma rahvale meelde, et kui Ta nendega Siinail lepingu sõlmis, siis ei andnud Ta neile esimese asjana mitte korraldust tuua Talle põletus- ja tapaohvreid, vaid käskis neil käia õiguse teed. Paraku ei pidanud sellest käsust kinni ei Iisraeli esiisad ega prohvet Jeremija kaasaegsed, ja need, kes olid Jumalast taganenud, ei pöördunud Tema juurde tagasi hoolimata sellest, et Jumal oli päevast päeva, nende juurde saatnud oma sulaseid, oma prohveteid. Nii ei jäänud Issandal üle muud kui oma rahvast karistada.

Kõik see kehtib meie puhul samamoodi, nagu prohvet Jeremija päevil Jeruusalemma ja Juuda rahva puhul: ka meie peame kuulama Issanda häält ja käima teed, mida Tema meile näitab – õiguse, truuduse, jumalakartuse ja armastuse teed. Kui me sellelt teelt kõrvale pöörame, kui me teeme oma südame kõvaks ja oma kaela kangeks, siis tõmbame enda peale vähemalt sama suure häda mis tabas Iisraeli rahvast.

Pühakojas käimine on hea asi, aga kui see ei vii välja kuulekuseni ja koostööle Jumalaga, siis ei täida see oma eesmärki. Kui me ei laste Jumala sõna oma südamesse, nii et see hakkaks mõjutama meie igapäevaelu valikuid, siis jääb see kasutuks kuna inimene jääb siis endiselt oma senise elu ja harjumuste juurde mis tähendab olemuslikult teiste jumalate teenimist, ehkki ta ise seda nii ei arva.

Kui keegi on teinud oma südame kõvaks mõjutab see nii teda ennest kui tema inimsuhteid. Kui paadumus puudutab juba paljusid rahva liikmeid on tema saatus sellega juba ette määratud. Jumal räägib prohveti suu läbi, nagu oleks see juba sündinud. Omaaegsed Iisraellased läksid oma ebajumalateenistusega nii kaugele, et olid valmis nendele jumalatele tooma ohvriks oma lapsi. Pareleelid tänapäevaga on selles, et vanemad on sedavõrd seotud oma erinevate tegevustega, mis tunduvad neile väga olulised, et oma lastega tegelemisele ei jää piisavalt aega, mille üheks kurvaks tulemuseks on ilmnenud laiemalt teadvustatud laste vaimse tervise probleemid.

Eks rahvas ja selle liikmed saavad selle mille nad ise on valinud. Iisraeli hoiataval näitel tabab seda maad häving. Sellest pääsemine oleks olnud kogu rahva meeleparanduses ja tagasi pöördumises Jumala poole, aga kui võimalik ja kus võimalik, paneb inimese loomus sellele viimase võimaluseni vastu. Sama valiku ees oleme rahvana ka meie, kas nõustume alistuma Kristuse evangeeliumile ja sama osaks elu või jätkame oma enda arvamuste järgi. Üheks võimaluseks on tunnistada siiski ausalt oma suutmatust teha head ja paluda abi, et pöörduda uuesti tema poole ja võtta ta vastu.

Meie aeg on ohtlik ja raske. Venemaa ja selle valitseja on vallandanud sõja ja selle laienemise kartuse Euroopas. Ka ilma selleta on maailmas sõdu, rahutusi, kannatust, surma ja pagulasi liigagi palju. Täna kutsuvad meie kogudused inimesi ja rahvaid palveks ja meeleparanduseks. Oma plaanides ka kalendrites seisab meil ees palju tegevusi, aga tegelikult me ei tea mida homne päeva meile toob ja kas seda homselt üldse tuleb? Mingil hetkel on võimalik liikudes teha pööre ja vajutada pidurit ja me võime loota, et selleks ei ole veel liiga hilja. Erinevalt paari sajandi tagusest ajast on inimesed õppinud ennustama ilma ja me teame, et tänane päikesepaisteline ilm ei jää kestma kauaks kuna talv ei ole veel lõplikult taandunud. Enda või oma rahva tulevikku ei oska me aga jätkuvalt ennustada aga kristlastena teame, et kõik meie päevad on Jumala käes ja täna on võimalik meil teda uskuda ja ennast tema kätte usaldada.

Tänane sõnum kutsub seega Jumala rahvast ja viimselt kogu inimkonda pöördma oma kurjusest ja parandada meelt, et ta ei peaks hukkuma. Kuigi me peame koos prohvet Jeremija ja Jumala endaga realistlikult tõdema, et neid, kes seda kutset tõsiselt võtavad ja tõepoolest meelt parandavad, ei ole kunagi palju, ei tohi me tüdida, vaid peame Kristuse armusõnumit kuulutama päevast päeva, laskmata end mõjutada või muserdada sellest, kui vähe on neid, kes oma kõrva Issanda sõna poole sirutavad ja Teda kuulda võtavad.