Ilm 22:16-17

Mina, Jeesus, saadan oma ingli seda teile tunnistama koguduste jaoks. Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht.” Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!” Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!” Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!

Johannes Ilmutusraamatu autorile apostel Johannesele saab Patmose saarel osaks nägemus, mis on talletatud piibli viimases raamatus. See räägib lõpuaja sündmustest. Tänaseks jutluseks antud salmid pärinevad selle taevase nägemuse viimastest salmidest. Johannes elab karmis tegelikkuses kus tagakius ja surm on igapäevased kaaslased. Nüüd on ta saanud osa sõnulkirjeldamatut ilmutusest, ja tema eest on otsekui kõrvaldatud see nähtamatu sein, mis eraldab olevat ja tulevat, nähtavat ja nähtamatut.

Johannes on nii selle nägemuse vastuvõtja, kui ka maailmale edasiandja. Kristus kõneleb inimestele selle ilmutuse kaudu ja seda peab ette loetama kogudustes. See sõnum tuleb temalt, kes on Taaveti juur ja kirgas koidutäht.

Nägija Johannes nimetab korduvalt, et Jeesus on Jumal. Esimeses salmis ütleb Issand, et ta on ka inimene, nimelt Taaveti juur ja sugu, see tähendab Taaveti järeltulija. Ta on üheaegselt nii Taaveti poeg kui Taaveti Issand. Taaveti juurena on ta tema Issand ja tema olemasolu allikas. Ometi on Taavet ka tema tähelepanuväärne esiisa. Sellest, et Jeesus oli Issandana enne Taavetit, aga inimesena pärineb ta Taaveti soost, kuna Maarja mees Joosep ta lapsendas, ilmneb tema kaks loomust. Ta on samaaegselt nii Jumal kui inimene. Taaveti juurt on mõistetud ka ühe Messia nimena. Siin on viide sellele, mis on öeldud Jesaja raamatu 11. peatüki alguses:

„Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim. Tema õndsus on Issanda kartuses. Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi, vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses; ta lööb oma suu vitsaga maa ja surmab oma huulte puhanguga õela. Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm ta puusadel.“

Sellepärast, et Jeesus Kristus on nii inimene kui ka Jumal, sai ta astuda meie asemele ja avada meile tee püha Jumala juurde, uude Jeruusalemma.

Jeesus nimetab end ka säravaks koidutäheks. Nii nagu kirgas hommikutäht kuulutab uue päeva algust, toob Jeesuse maailma tulemine neile, kes tunnevad temas ära päästja, kindla lootuse suurest, uuest igavesest päevast, millele enam iial ei järgne pimedat ööd.

Selle päeva kirkusesse kutsub Issand kõiki inimesi. Ta saatis oma Vaimu asutama maa peale oma kogudust, ja selle Vaimu poolt asutatud koguduse kaudu kutsub Issand kõiki:

„Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!“ Mõrsja tähendab siin kogudust. Seda armukutset, mida Issand esitab oma kiriku kaudu ei ole kuidagi piiratud. Kõiki kutsutakse osalema.

Kui avaliku. Erasektori või valitsusvälised organisatsioonid korraldavad sündmusi kuhu kutsutakse külalisi on tavaks kutsetele märkida, et kutsutu on oodatud koos kaaslasega. Kogudus erineb selle maailma valitsejate vastuvõttudest selle poolest, et kui kuningate kuningas on sulle kutse esitanud, siis annab ta sulle sellega õiguse kutsuda kaasa mitte ainult ühte kaaslast, vaid kutsuja kojas on ruumi kõigile. Kui meist igaüks kutsuks Jumala juurde vähemalt ühe inimese, oleks meie suurim elu ülesanne täidetud. Kutsuda kedagi kuningate kuninga juurde on suurim ülesanne, mida tohime täita. Kui keiser Konstantinus Suure juurde tuli üks paganlik valitseja, kutsus keiser teda kaasa endaga kirikusse. Pärast palus too valitseja keisrit, et ta tutvustaks talle seda kuningat, kelle eest Keiser ise põlvitas. Paganlikule valitsejale jäi keisri põlvitamisest mulje, et peab olemas olema veel suurem kuningas, kelle eest isegi keiser peab põlvitama. Sellel mehel oli õigus.

Meie ei saa teisele inimesele selgitada või kujutada seda suurt kuningat, aga me võime juhatada teed temaga kohtumisele. Meie käes ei ole alati otsus, kas kutsutu selle kutse vastu võtab, aga meie kohus on kutsuda. Kui iga kogudusega liitunu kutsuks ühe inimese, täidame sellega suurt misjoniülesannet: Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi. Evangeelium ei tule kunagi tühjalt tagasi. Seda kutset on antud edasi sugupõlvelt sugupõlvele ja rahvalt rahvale. Kuna meie aeg on piiratud, ei ole meil kutse edastamisega liigselt palju aega. Küsigem enda käest, kas sina oled selle kutse juba saanud või kui sa oled saanud, kas oled seda ka edasi andnud? Sul ei ole võib-olla enam kaua jäänud selles maailmas aega, millele sa seda kulutad? Jumala poolt pakutud kutset ei keelata kelleltki, kui vaid nendelt, kes ei tunne selleks mingit vajadust ja seda ei soovi.

Koht kuhu meid viimselt kutsutakse ja mis ületab meie kujutluspiirid, on taevane Jeruusalemm. Nägija Johannes kirjeldab oma nägemuses uut Jeruusalemma ja ütleb, et Jumala ja Talle troonist sai alguse eluvee jõgi mis oli särav nagu mägikristall. „Ja janune ja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“. „Need, kes janunevad“ tähendab neid, kes on õppinud nägema selle vee vajalikkust, mis voolab pääste allikaist (Js 12:3). Nad hakkavad seda janu kogema kui nad kuulevad, et kõik need kes Jumala ees oma eksimusi ei tunnista ja tema ees kummardu, jäetakse taevase Jeruusalemma müüridest väljapoole.

Jeesus arvati oma inimesena elatud päevade lõpul kurjategijate hulka, ta viidi väljapoole linna ja löödi risti Kolgata mäel. Seda on kujutatud paljude kirikute altarimaalidel. Miks see pilt on nii oluline? Ta tuli omade juurde, aga omad ei võtnud teda vastu. Tema, kes ise on eluallikas, pidi kannatama häbi ja valu. Seda on rohkem kui me suudame mõista, seda on enam kui suudame vastu võtta, aga seda mida suudame sellest vastu võtta, muudab meie elu kogu olemust. Miks me tuleme ja põlvitame kogudusena selle risti alla kus rippus Issand Kristus. Taevasesse Jeruusalemma ei ole võimalik pääseda muidu kui sa ei pese oma riideid ehk oma südant ja elu selles puhastavas veres, mis voolab allikast, mis avaneb risti juures Kolgatal. Kui sa tunned seda janu, võid sa selle saada tingimusteta. See on sulle mõeldud ilma hinnata, nagu ütleb ka prohvet Jesaja.

Vesi sümboliseerib ühelt poolt Püha Vaimu, teisalt aga ka Jumala sõna. Püha Vaim teeb oma tööd Jumala sõna vahendusel ja on sellega seotud. Sellepärast toob Jumala Sõna elu igale poole kus seda kuulutatakse. Seega kutse tulla ja juua eluvett tähendab kutset võtta vastu Jumala sõna Jeesusest Kristusest. Ka maa peal elades hüüdis Jeesus kord valju häälega: „Kellel on janu see tulgu minu juurde ja joogu, kes usub minusse nagu ütleb kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed“ (Joh 7:38). Edasi selgitab Johannes: „Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad. Sest veel ei olnud Vaimu , kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud.“ See on janusele mõeldud vesi, see toob nõrkejale elu. Ja mis kõige olulisem, seda pakutakse vabalt igaühele, kes soovib seda saada.

Uus Jeruusalemm kujutab pärale jõudnud kristlikku kogudust. Aga ka alles teel oleva koguduse keskel voolab elutoov vesi. Igal pool kus kuulutatakse ja võetakse vastu evangeeliumi Jeesusest Kristusest, antakse edasi igavest elu. See on praegugi igale janusele kättesaadav. Sa võid juua sellest nii palju kui soovid. Sa tohid uskuda kõigi oma pattude andeksandmist tänu Jeesusele Kristusele. See vesi voolab ristimise allikas, Kristuse veres ja selles Sõnas mis kastab nii maad kui inimese hinge, muutes selle viljakandvaks maaks.

1971. aastal, kui helilooja Gavin Bryarsi elasin Londonis, töötas ta koos sõbra Alan Poweriga filmi kallal, mis vaatles inimesi, kes elavad kodutuna Waterloo jaama ümbruse. Filmimise käigus hakkasid mõned inimesed purjuspäi laulma – vahel ooperikatkeid, vahel ballaade – aga üks, kes ei joonud, laulis ühte vaimulikku laulu sõnadega: „Jesus' Blood Never Failed Me Yet“ „Jeesuse veri ei ole mind veel alt vedanud“.

Kui ta seda salvestust kodus mängis, avastas ta, et mehe laulmine oli kooskõlas tema klaveri häälestusega ja improviseeris sellele lihtsa saate. Ta võttis selle salvestuse kaasa kunstiosakonda kus ta töötas ja kopeeris selle ringevale lindile, kus laulukatke kordus, mõeldes sellele orkestreeritud saate lisamisele. Salvestusruumi uks avanes ühte suurde maalistuudiosse ja ta jättis ukse lahti, samal ajal kui läks kohvi jooma. Tagasi tulles leidis ta tavaliselt elava ruumi ebaloomulikult vaikselt. Inimesed liikusid ringi palju aeglasemalt kui tavaliselt ja mõned istusid üksinda, vaikselt nuttes.

Helilooja oli hämmeldunud, kuni mõistis, et lint ikka veel mängis ja et vana mehe laul oli neid hingepõhjani puudutanud. Sellest sündis muusika emotsionaalses jõus ja võimalustes, mida pakkus lihtsa, kuid järk-järgult areneva orkestrisaate lisamine, mis austas kodutu mehe õilsust ja lihtsat usku. Kuigi see mees suri enne, kui kuulis, milline mõju oli tema laulul, jääb see teos kõnekaks, kuid tagasihoidlikuks tunnistuseks tema usust ja lootusest.

Sarnasest kogemusest kõneleb ka Athoise Püha Siluani sõnad, mille on talletanud pannud Arvo Pärdi vaimulik isa Sofroni, mis on nüüd avaldatud raamatuna ka Eesti keeles: „Jumala arm annab jõudu armastada Armastatut; ja hing tõmbub lakkamatult palve poole, ega suuda Issandat hetkekski unustada. Oh Inimesearmastaja Issand, kuidas küll ei unustanud Sa oma patust sulast, vaid vaatasid oma au seest armulikult minu peale, ja ilmusid mulle äramõistmatul viisil?

Mina olen sind üksnes solvanud ja kurvastanud, aga Sina, oh Issand andsid mulle ühe väikese pöördumise peale tunda oma ülisuurt armastust ja mõõtmata headust.

Sinu vaikne, tasane pilk tõmbas kaasa minu hinge. Millega võiksin ma Sulle tasuda, Oh Issand, või millist kiitust võiksin a sulle laulda? Sina annad oma armu, et hing põleks armastuses ega väsiks sellest päeval ega öösel.“

  Athose püha Siluani mosaiik.                                             Foto: Shutterstock