Issand on lähedal 

Mt 1: 18-24; Hb 6: 13-19

Jõulueelse ehk neljanda advendipühapäeva märksõnaks on Issanda tuleku ootus, millele annab meie kalendris tähenduse pühade vahetu lähedus. Kätte on jõudnud selle ootuse ja ettevalmistuse viimased päevad. Ootus tähendab tavaliselt aktiivset ettevalmistusaega. Need, kelle, on lähedased või pereliikmed, soovivad valmistada neile kingitusi või üllatusi ja nii on selles ootusajas jõudnud kätte igal tasandil aasta kõige tegevuste rohkeim aeg. Meie koguduse sõbrad on näiteks juba mitu kuud tagasi valmistanud 60 kingipakki mis eile koguduse jõulupuul siin kirikus või ka sellel nädalavahetusel valmistavad rõõmu paljusele peredele. Leerilapsed on valmistunud ligi kolm kuud vee enne jõulupühi oma leeritõotuse andmiseks. Tänase pühapäeva evangeeliumi peategelased Maarja ja Joosep ootasid oma abielu avalikku tunnustamist ja pulmi. Ühise kooselu rõõmsast alguse ootusest olulisemaks saab nendel hetkedel aga Maarja lapseootus.

Jõulueelse evangeeliumi tuumaks on sõnum sellest, kuidas Jumal seob end meie maailmaga oma ainusündinud Poja Jeesuse kaudu. Seob enda antud tõotuse läbi selle keskkonnaga, kus meie osaks on millegi või kellegi ootus, aga ka inimlik pettumus ja elu mõtte või tähenduse otsimine. Immaanuel, Jumal on meiega ei tähenda, et ta oleks vaid omaaegse Iisraeliga. Immaanuel, Jumal on meiega tähendab, et ta on täna siin ka meile ligi.

Tänase pühapäeva evangeeliumi tunnistuse kohaselt oli Jeesuse sündimise ettekuulutused olemas juba aastasadu varem kui see hetk kätte jõudis. Evangelist kuulutab meile sündinu imet kest ebausu ajastut. Juudid, kreeklased ega muud rahvad ei eeldanud Messia sündimist neitsist, aga nii sündis prohvetite ettekuulutuse kohaselt. Jumal on ustav, kes peab kinni oma tõotustest.

Meie osaks on Joosepi kombel olla ustavad Jumala sõnale, mille läbi ilmutab Ta meile oma tahet. Joosep on meile eeskuju sellega nõustumisest. Selle järgi tehes saame osa Jumala õnnistusest, mida Jumal on tõotanud neile, kes tema vastu võtavad.

Kui Jõuludega täitub üks suurimaid Jumala tõotusi, siis heebrea kirja autor tuletab meile meelde, et Jumal on andnud tõotuse juba Aabrahamile. Piibel kasutab Jumala tõotuse mõistet eeskätt Jumala lubaduste puhul, kus Ta on lubanud armu osutada. Lootus sellise lubaduse täideviimisele rajaneb seda tõotanud Jumala enda olemusel. Tõotuse sisuks on Jumala päästev ja hoidev tegevus inimese lunastamiseks, mis täitudes on kujundanud meie ajalugu ja toonud meid tänasesse päeva.

Ootamise ajaks annab Jumal inimkonnale valguse, tõotades Aabrahamile, et ta teeb ta suureks rahvaks, kes peab elama tõtatud maal Jumala valituse all. Jumala õnnistus on seotud rahva truudusega Jumala vastu. Kes Jumalat kardab, leiab tema juurest armu ja halastust.

Kristalse elu on kantud tõotustest ja nende täideviimisest, nõnda, et ta kasvab usalduses ja truuduses Jumalasse. Nii saab tema usust nähtamatute asjade tõendus.

Kui inimene soovib anda eluaegset tõotust, milleks on leeritõotus, ristivanema või abielutõotus, siis on seda tehtud kõrgeima võimaliku autoriteedi nimel. Kohtusüsteemis peetakse selliseks autoriteediks põhiseadust, mille on kehtestanud maa kõrgeim seadusandlik kogu läbi mitme koosseisu, aga oma olemuselt on see inimeste koostatud ja seega seotud konkreetse ajastuga. Kõige sagedamini on vande andmiseks kristlikus kultuuriruumis Jumala autoriteeti. Erinevalt inimesest on Jumalal kombeks oma tõotusest kinni hoida. Meie ajastut iseloomustavad vastuolud, ühelt poolt saab tunnustada neid, kes on pidanud kinni abielutõotusest 50 60 või enam aastat ja teisalt võib vaid kurvastada koos või abielupaaride üle kelle ühine teekond kestab vaid mõne aasta, et siis proovida ühist teed koos mõne teise inimesega, aga tavaliselt ei pruugi ka uued suhtes tuua kaasa oodatud õnne. Ilmselt ei ole põhjus alati teises inimesed vaid meis endis, ehk meil tuleb muuta iseennast. Täpsemalt lasta seda teha Jumalal.

Ajakirjanik ja psühholoog Tiina Jõgeda on tunnistanud ajalehes Postimees uuringud, et usulisi praktikaid igapäevaselt praktiseerivad inimesed on õnnelikumad kui need, kes ei palveta ega käi kirikus.

Uuringud kinnitavad, et usuline pühendumus on vaimsele tervisele kasulik. See on seotud paremate tervislike harjumustega, nagu vähem suitsetamine ja joomine; stressi tase on madalam, sotsiaalne toetus suurem. Ka füüsiline tervis on parem – usklik paraneb kiiremini. Une kvaliteedi ja vererõhu näidud on paremad. Kõrgem vaimsuse tase on seotud ka suurema kaastunde, tugevamate suhete ja parema enesehinnanguga.

Inimese suurim igatsus ja ootus on olla armastatud ja hoitud ning ilmselt üheks suurimaks hirmuks on saada hüljatud või petetud. Just selles saame me vaatamata oma nõrkustele loota Jumala peale.

Isegi siis kui me oleksime väärt, et meid Jumala poolt hüljataks, kuna oleme inimesena ja rahvana tema maha jätnud, ei ole meil kellegi teise juurde põgeneda kui Jumala enda juurde, sest mingit teist kindlamat turvapaika meil ei ole. Apostel Peetrus ütleb Jeesusele tema küsimuse peale: kas teiegi tahate minu juurest ära minna: „Issand kelle juurde me peaksime minema, sinul on igavese elu sõnad ja me oleme ära tundnud et Sina oled Jumala püha.“

Kirikuisa Augustinuselt pärineb tuntud lause, mis kujutab hästi ka tänapäevase inimese vaimseid otsinguid. „Rahutu on meie süda kuni me leiame rahu Jumalas.“

See rahupaik millest räägib heebrea kirja autor on ennekõike taevane pühamu, kus Jumal ise on ligi. Selles mõttes saab meie rahupaik olla üksnes Jumalas. Heebrea kirja autor julgustab meid haarama kinni lootusest mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. Inimese hing igatseb jõuda oma elulaeval rahusadamasse, aga kristlane eristub teistest selle poolest, et tema laeva ankur on juba kinnitatud lootuse kaudu Kristuses. Kui see nii ei oleks, siis on inimene avatud kõigile selle maailma tuultele ja ta eksleb rahutuna igast ilmakaarest puhuvate tuulte meelevallas.

Ankur sümboliseerib stabiilsust, tugevust ja lootust, sest ta hoiab laeva tormisel merel paigal. Meie hinge ankur on kinnitatud mitte niivõrd sellesse muutuvasse maailma, vaid vahevaiba taha ehk teispoolsesse maailma. Ankrut, mis on kinnitatud sinna ei suuda ükski torm lahti rebida. Kui laevaankur on kinnitatud merepõhja, siis usuankur on kinnitatud taevasse kõikumatus ja igaveses Jumalas.

Ankur on Jeesus Kristus ise, kes on juba läinud teispoole vahevaipa ehk taevasse. Sinna viib ta ka enda omad. Kui me koguneme ümber altari on selle ruumi seinal kujutatud vaipa mis muuhulgas sümboliseerib avatud ruumi, kus meie vaimusilma ees puutuvad kokku nähtava ja nähtamatu aeg ja igavik, ning kus me saame nähtava kiriku liikmetena Kristuse ihu ja vere osaduses kogeda silmale nähtamatu taevase kiriku ja pühade osadusest.

Kui meie elu on kindlalt ankrus, ei saa ta triivida karile. Nii on lootuse siht Jumal ise, kelle juurde me oleme teel. Ankur on ka meremeste kaitsepühaku Nikolause tunnus. Piiskop Nikolause eeskujul on hakatud jõulude ajal tegema üksteisele kingitusi. Nikolaus ise viitab aga Kristusele kes on meile valmistanud suurima võimaliku kingituse. Nii on Kristus meie lootuste siht ja hinge ankur.