Malaki 3: 19-20
"Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja
kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad
ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa.20 Aga teile,
kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te
lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad."
Meie ajastule on omane, et mida lähemal on Jeesuse taastuleku päev, seda vähem osatakse seda oodata. On mõistetav, et käesolev maailm ei soovi kuulata midagi meile tuntud maailma ootamatust lõpust, aga kirik ja kogudus peaks olema Jeesuse taastulekuks valmis. Jeesuse teisele tulemisele eelnevaid märke on ainuüksi viimase saja aasta jooksul olnud enam kui kiriku 2000 aastase ajaloo jooksul. Selle üheks näiteks on Iisraeli riik, mille sündimist peeti veel 20. sajandi alguses võimatuks on olemas ja võitleb oma olemasolu nimel seda kaotada püüdvate terroriorganisatsioonide ja riikidega. Euroopas tõstavad samas pead, ilmutusraatu väljendit kasutades, kaks metsalist, ilmalik ja vaimulik eksitus, mis levivad digitaalses maailmas varasemaaga võrreldes väga kiiresti.
Üha enam räägitakse näiteks transhumanismist, mis on rahvusvaheline
filosoofiline, kultuuriline ja tehnoloogiline liikumine, mille eesmärk on
inimvõimete ja inimese kui sellise muutmine tehniliste vahendite abil. See maanutab tahtmatult omaaegset üliinimese ideed, millest on rääkinud teiste seas Johann Wolggang von Gothe ja Friedrich Nietzsce.
Üliinimese all mõeldakse täiuslikku inimest, erakordsete võimetega inimest või inimesest kõrgemale arenenud olendit.
Nietzsche järgi on inimese eesmärk tekitada isik, kes on temast endast kõrgemalt arenenud. Seda inimesest üle olevat inimest nimetabki ta üliinimeseks.
Nietzsche üliinimese mõiste väljendab radikaalset elujaatust, mis vastandub nihilismile. Üliinimene on seega nihilismi ületaja. Nihilismi poolt hävitatud või eitatud väärtuste, nagu Jumala ja religiooni, samuti moraali ja tunnetuse asemele loob see uusi, elukõlbulikke väärtusi mida ta võtab iseendast.
Prohvet Malakia ajal, kes tegutses 400 aastat enne Kristust, valitses Iisraelis kõrkus ja jumalatus ehk teiste sõnadega egoism ja enesekesksus. Jumala enda poolt valitud rahvas oli teinud järelduse, et kuna, vaatamata Jumala käskudele, ei järgne petmise või ülekohtu tegemisele vahetut karistust, saab rahuliku südametunnistusega jätkata nende tegude tegemist mis on Jumala silmis taunitav.
Sellepärast oli vajalik Jumala sõnum Malakia suu läbi: ärge arvake, et Issanda karistust ei tule, kuigi see näib viibivat. Issand ei talu kurja ja vale praktiseerimist, vaid karistab seda omal ajal aga tasub ka neile, kes otsivad tema tahet. Kui kohtuotsuse täitmine viibib, on see Jumala arm ja pikameelsus tema vastu eksijate suhtes keda ta kutsub veel meeleparanduse teele.
Selline olukord tundub meile üsna tuttav. Kas me mitte ise ei ela nii kirikus kui ühiskonnas sarnase usust taganemise keskel? Kas me ei vajaks Malakia sarnast prohvetit, kes raputaks oma rahva üles oma eksituses olemise ja südamete kõrkuse teedelt? Kui Juuda langemise põhjuseks sai teiste jumalate kummardamine ja sellest tulenev moraalne langus, siis sama oht varitseb ja meie kaasaega ja kristlaskonda. Ka mitte kõik kiriku liikmed ei usu enam Loojat, kes küsib kord aru meie tehtu ja tegematajäetu kohta. On ka selliseid ilminguid kus soovitakse normaliseerida nähtusi ja ilminguid mis on selges vastuolus Jumala sõnas antud ilmutusega.
Ajakirjanik Indrek Schwede toob Postimehe arvamusrobriigis esile nelja Eesti naist, kes hakkavad usku kaotama Eesti riiki ja on sellel teemal avaldanud avalikult oma arvamust. Ehk peaks nende häält võtma kuulda kui prohvetite oma.
Ajakirjanik kirjutab et Eesti riigile on juhtiva erakonna jäikus, empaatiapuudus, argus hakata vastu valijaskonna usalduse kaotanud juhile, valedele otsustele ja kaugenemine omaenda rahvast hukatuslik. Filmifestivali korraldada Tiina Lokk on öelnud, et me võõrdumine oma riigist jätkub, muusik Siiri Sisask on öelnud, et me ei usu enam sellesse riiki, kasvatusteadlane Tiiu Kuurme ütleb, et meil puuduvad seadused kõrvaldada võimult kogukondade elu, riiklust, rahvust, kultuuri ja majandust kahjustavaid inimesi ja kirjandusteadlane Maarja Vaino tõdeb, et me ei taha enam oma riiki kaitsta.
Prohvetlikuks hääleks kutsutud kirik peaks olema rohkem see, kes selliseid sõnumeid kannab, kuid ka kirikus endas arvatakse, et olenemata sellest, mida me teeme või arvame, pääsevad kord kõik taevasse, mistõttu ei leidu enam vastukaalu inimese isekusele, ahnusele ja Jumala tahte vastu töötamisele. Meie keskele on vargsi libisenud arusaam, mis seab kahtluse alla kiriku, perekonna ja ühiskonna senised alused. Selline ideoloogia on nii Jumala loomistöö kui terve mõistuse vastane.
Malaki kaudu ütleb Issand: „Kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa.“ Jumal on samaaegselt nii halastaja kui karm mistõttu on tark hoiduda kurjast ja püsida alati õiglaste poolel.
See maailm valmistub saama küpseks oma kohtumõistmise päevaks, kuna ta ei soovi pöörduda oma meele uuendamise teel. See kui ka kristlased ei soovi meelt parandada on nende endi jaoks kahekordne õnnetus.
On olemas ka teine tegelikkus, lohutus oma risti kandvale Jumala lapsele: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all.“ See, kes peab vastu lõpuni, pääseb igaveseks rõõmu Tema tulevases kuningriigis. Iseenda jõu varal ei pruugi me vastu pidada aga Tema armu tiibade varju all võib. Jumal arvab meie usu õigeks Isa ees Kristusesse uskumise kaudu. Selle maailma erinevate katsumuste keskel saame selle üle rõõmustada juba praegu, kuna meie tasu on suur taevas. Seni kui kestab päev, on aeg teha tööd.
Kristlase kutsumus on selleski, et meie kõrval oleks veidi kergem uskuda Jumalat kui patuste päästjat. Taanieli raamatu kohaselt säravad sellised inimesed Jumala riigis nagu kirkad tähed.