Jh 21: 15-19                                                                          

Jeesus ilmub pärast surma ja ülestõusmist jüngritele mitmel korral. Pöördudes tagasi Galilea järve äärde oma tavapärase kaluritöö juurde, kohtab Jeesus neid varahommikul tühjade võrkude juures, lastes neile osaks saada ootamatult suure kalasaagi. Jeesus kutsub neid kaldale, valmis lõkketule valgele, keha kinnitama.

Jeesuse vahistamise järgse ülekuulamise ajal, ülempreester Kaifase õuel olid lõkke süüdanud tema kinnivõtjad. See lõke ei andnud Peetrusele, kes oli ka nende sündmuse juures, mingil määral sooja. Pigem vastupidi, selle valguses muutus tema süda külmaks nii, et vandudes salgas ta oma õpetaja. Ta ei julgenud end tunnistada Jeesuse õpilaseks isegi teenijatüdruku ees, kes temalt selle kohta küsis. Hingevaenlase süüdatud tule valgel võivad ka õilsatest südametest lüüa õitsele hädavaled, aga meie südamesse külvatud Jumala sõna ja südametunniste hääl tuletavad seda meile valusalt meelde, nagu Peetrusele tuletas seda meelde hommikune kukelaul.

Jumala sõna valgus toob valguse ette ka salajases mõeldud mõtted. Kuuldes kukelaulu, muutus Peetruse meel kurvaks, aga see oli Jumalale meelepärane mure mis juhtis teda meeleparanduse teele. Apostel Paulus ütleb Korintose kogudusele: „Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.“ (2 Kr 7:10) Peetrus pidi hiljem kinnitama apostliametis kogudusele, et ta on Jeesuse teenistuses. Temast sai tõeline murelike lohutaja, kes hiljem ütleb tuntud sõnad: „Heitke kõik oma mured tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1 Pt 5:7)

Jeesuse poolt süüdatud lõkketule valgel pidi Peetrus tegema esmalt läbi proovilepaneku: kas ta suudab taluda kõike seda, mida Jeesusel on talle ja teistele tema kaaslastele sellel hetkel öelda.

Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!”

Peetrus oli pärast Jeesuse vangistamist öisel ajal ülempreestri õues oma õpetaja kolmel korral salanud. Pärast raskeid sündmusi Jeruusalemmas oli ta koos enamike jüngritega tulnud tagasi kodukohta Galileasse. Jeesus küsib nüüd temalt, kas sa armastad mind enam kui oma sõpru ja kaaslasi? See tähendab, kas me armastame Jeesus rohkem kui oma tööd ja sellega seotud töövahendeid, nagu Peetruse puhul olid selleks paat ja võrgud? Jeesuse küsimus puudutab otseselt ka neid, keda on kord kutsutud Jumalariigi tööle, aga kes on raskuste saabudes pöördunud tagasi oma endise elu juurde.

Peetrus ise oli Jeesusele tõotanud püha õhtusöömaaja lauas, et annab oma elu tema eest. Peetrus, kes oli varem nii enesekindel, oli sellest kogemusest õppinud ega soovinud end ka teistest jüngritest paremaks pidada vaid vastab õpetajale: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.”

Teine ja kolmas küsimus ei kätke endas enam võrdlust teistega, kuna Peetrus on kogenud tõde iseendast. Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!” 

Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!”

Kuuldust võib järeldada, et Jeesus viis Peetruse teistest veidi kõrvale. Nii näitab ta eeskuju, kuidas peaks hingehoidlikult käsitlema isiklikke keerulisi küsimusi. Neid ei peaks avaldama teiste kuuldes. Antud juhul pidi Johannes olema sellises kauguses, et võis seda hiljem oma evangeeliumisse üles tähendada. See on toonud aga paljudele hilisematele lugejatele lohutust. Peetrus ise tunnistab oma kirjas, et Jeesuse õpetus karjasest ja lammastest on saanud oluliseks eeskujuks kõigile koguduse karjastele: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks.“ (1 Pt 5:2-3)

Jeesus usaldab Peetrust, andes talle suuri ülesandeid, kuigi viimane ise ei ole nende täitmiseks suuteline. Ta teab, et ilma armastuseta Jeesuse vastu ei ole tal ka armastust teenida Jeesusele kuuluvat karja. Koguduse karjase ülesandeks on nii oma karja kaitsta kui teda sööta. Jumala karja ehk koguduse söötmine tähendab tõe sõna õigesti kuulutamist. Kaitsmine tähendab karja ohtudest eemale juhtimist ja nende kaitsmist nii seest kui väljapoolt lähtuvate ohtude eest…

Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid!

Kolmas küsimus oli Peetrusele kõige raskem. Hiljemalt sellel hetkel mõistab jünger, et Jeesus tuletab talle kolme küsimusega meelde tema kolmekordselt õpetaja salgamist. Ülempreestri õuel kuuldud kukelaul avas tema silmad nägema oma vagadusega rüütatud kurjust. Peetrus jääb selle küsimuse peale kurvaks. Ta mõistab, et kõikenägeva Jeesuse ees ei saa jääda midagi varjule. Tema teab kõik. Taavet ütleb oma laulus (139: 2-4):

Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära. 

Meie keeles ei ole ühtegi sõna mida Issand ei tunneks. Peetrus tunnistab, et Jeesus kuulis oma õpetajat salgavaid sõnu ühe teise lõkketule valgel, mil nende pilgud korraks kohtusid. Jeesus teab ja tunneb Peetruse südant. Peetrusele oli alandav kuulda kuidas Jeesus kutsub teda kolmel korral tema algse nimega Siimon, Johannes poeg. Johannes ise kasutab neid ridu kirjutades Peetruse kohta lugupidavalt apostli nime Keefas ehk Peetrus. Johannese evangeeliumi kirjapanemise ajal oli Peetrus surnud juba märtrina. Lõpuks oli ta valmis andma oma elu Issanda eest, kes oli teda armastanud kuni surmani.

Miks valis Jeesus just tema? Johannes oli apostel, keda Jeesus armastas kõige rohkem, Matteusel oli parem haridus, aga Peetrus oli oma meistri kolmel korral salanud. Võib-olla valiti Peetrus tema siiruse pärast. Ei kartnud ta Jeesusele tunnistada: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!“ ning kui Jeesus oli pidanud kõne mille järel paljud tema juurest lahkusid, ütles Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.“ Jääb Jumala saladuseks ,miks valid Issand suuri tegusid tegema puudulikud inimesed.

Tugevast kaljust oli saanud iseendas nõrk aga koos Jumalaga armu kaudu endisest tugevam, kes palub nende pilgud, kes on kiusatud, pöörata Temale: kes kandis ise meie patud
oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks. Teie olite ju „nagu lambad ekslemas”, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole. (2 Pt 2:24-25)
Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.” Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!”

Jeesus kuulutab Peetrusele tema tulevikku läbi võrdpildi riietumisest. Vananedes on riietumine inimesele üha raskem nii, et lõpuks peab ta leppima sellega, et keegi teine riietab teda. Jumala koolis saab inimene iseeneses üha nõrgemaks nõustudes viimselt sellega, et Jumal ise riietab teda ja juhib teda ka sinna, kuhu inimene ise minna ei sooviks. Peetrusel on need sõnad meeles veel paari aastakümne pärast kui ta meenutab seda oma teises kirjas. „Ma tean, et mu telgi mahavõtmine on varsti käes, nagu ka meie Issand Jeesus Kristus on mulle seda teatanud.“ (2 Pt 1:14)

Jumala kutset ja tema poolt antud suurt ülesannet, ei suuda me täita oma jõust ja tarkusest. Enne kui me oleme selleks Jumala Vaimu abiga valmis, tuleb meil alanduda, lastes endalt võtta omaenda jõule lootmine ja enesega rahulolemine. Jeesus ei anna meile ülesandeid, milleks me vajame enda väge, vaid ta annab väge, millest piisab tema ülesannete täitmiseks. Peetrust ei hoidnud Jeesuse juures tema vagadus, vaid tema läbikukkumised, mis tegi teda jätkuvalt sõltuvaks üksnes armust… Alles nüüd võis ta kogu südamest öelda: Issand, kelle juurde me peaksime minema, sinul on igavese elu sõnad“ (Jh 6:68). Alles nüüd nõustus ta olema teiste poolt vöötatu.