Jeesus ütles jüngritele: „Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.“ Jh 16:22
Kui asusin 1991 aasta suvel elama Saaremaale, külastas mind kaitseväeteenistusest naasnud vend, kes veetis siin mitu nädalat, mis oli täis nii koosveedetud lapsepõlve ja noorusaastate meenutusi, kui tulevikuplaanide tegemist. Kuna olin ka ise äsja teinud suure elumuutuse ja abielludes kolinud kohta, kus mul ei olnud veel väga palju häid tuttavaid, aitas venna olemasolu luua side varasemate aastatega. Mäletan selgesti hetke, mil olin venda ära saatmas ja vaadates lahkuvale bussile järgi, tundsin kuidas tahtmatult lähevad silmad märjaks. See oli üks tajutavatest hetkedest kahe olulise eluperioodi vahel, kus möödunu oli jäänud minevikku, aga uus oli äsja alanud.
Elus on erinevaid lahkumisi ja kohtumisi. Paljudel nendel hetkedel ei tea me ka ise, mida me sellel ajal tunneme, kas see on millegi kindla ja harjumispärase kaotuse kartus või tänulikkus ja rõõm koosveedetud aja eest. Sellistel puhkudel me ikka loodame, et küllap elu viib meid jälle kokku või tulevik toob meile parema selguse.
On ka lahkumisi, mis on teatud mõttes lõplikud. Enne oma kannatust ja surma ütleb Jeesus oma jüngritele: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.” Jüngrid olid seda kuuldes imestunud, aga kas siis ei julgenud või ei osanud selle kohta tema käest otse küsida ja vestlevad sellest omavahel. Jeesus, otsekui vastusena sellele, annab neile lubaduse: „Aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.“
Küsimine on oluline osa õppimiseks ja mõistmisest. Need, kelle on väikesed lapsed teavad, et lapsed esitavad lõputul hulgas küsimusi kõikvõimalike asjade kohta, millele vanematel ei ole ka alati head vastust. Jeesuse jüngrid tahtsid kuulda ja teada oma õpetaja kohta, et teda tundma õppida. Kui lapsed, kaasa arvatud meie ise, kui olime alles lapsed, esitasime ka täiskasvanute arvates ootamatuid küsimusi, siis täiskasvanuks saades küsime oluliselt vähem.
Argipäev esitab elule suuri väljakutseid ja meie meeli täidavad märksa argisemad küsimused nagu see, kas mul on homme veel tööd või tervist, kas ma tulen toime oma kohustustega või kuidas saada hakkama ühiskonna foonil toimuva ärevusega? Mida me homme sööme ja joome või mida selga paneme. Mida ma pean tegema, et olla parem inimene, lapsevanem, töötaja või tööandja.
Lastega perede puhul mahub ühte päeva rohkem, kui selles on tunde. Mõne aja pärast võid ka ise imestada, kuidas sa selle kõigega ikkagi hakkama said? On ka väga tõsiseid küsimusi nagu see, kuidas tulla toime oma paarisuhte või ka üksinduse tunde ja vananemisega. Palju küsimusi on meil seoses surma ja igavikuga, aga alati kas ei oska või ei julge selle kohta küsida.
Jeesus ütleb, et taas kohtumise rõõm lõpetab kõik meie küsimused. Siis kui meie usk lubab meil näha on kõik selge. Uuesti nägemise ja kohtumise eelset igatsust võib nimetada koduigatsuseks, mida on tundnud või tunnevad need, kes peavad viibima kas oma töö või reisil olemise tõttu kodust pikemat aega eemal. Selles igatsuses ühinevad nii kurbus kui ka lootus.
Meie oma rahva ajaloos on olnud aegu, kui pered lahutati, mehed viidi ühes ja naised- lapsed teises suunas teadmatusse. Juhtus üsna harva kui pered said Siberisse küüditamse ja vangilaagrisse saatmise järgselt kokku, kuigi oli ka neid õnnelikke ja kõnekaid lugusid. Võib vaid ette kujutada, milline oli selles olukorras igatsus omaste ja kodukoha järgi? Seetõttu on Maarjamäe Memoriaali loojad pika ja ülesmäge viiva mustade seintega tunneli lõppu kavandanud kevadel õitseva ja sügisel vilja kandva õunapuuaia, mis sümboliseerib nii koduaeda aga ka paradiisi. Sarnast tunnet olen aastaid tagasi kogenud ka Jeruusalemmas Holokausti ohvritele rajatud mälestuste aias, kus liikudes läbi verd tarretavate ja päriselt sündinud lugude, teekonna lõpus üleelusuuruse akna juurde, kus avaneb vaade kaasaegsele linnale. See tähendab, et vaatamata minevikus toimunule, on igal inimesel ja rahval tulevikku ja lootust.
Igatsedes soovime kogeda taas kohtumise ja koju jõudmise kogemust. Igatseme aega, mil küsimused lõpevad, kuna vastus on juba meie silmade ees. Jumala rahva koduigatsusele annab Jeesus vastuse, kui ta kordab jüngrite kuuldes alguses öeldut: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.“ Iga kristlase elu kuuluvad nii ülestõusmise rõõm kui lõpliku kojujõudmise ootus. Selle maailma juurde kuuluvad ahastus ja mured, aga Jeesus on maailma ära võitnud. Tema ülestõusmisega on juba alanud uus loomine. Kui Jumal sünnitab meid ristimise ja usu läbi uuesti, on see uus saanud meie juures alguse. Seepärast ütleb apostel Paulus: „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ 2 Kr 5:17
Tänasel emadepäeval on kohane tuletada meelde naiste rolli emaksaamisel ja laste sünnitamisel. Erinevatel põhjustel sünnib täna Eestis lapsi vähem kui näiteks II Maailmasõja jooksul, mistõttu ei saa vähest sündivust põhjendada üksnes sõjaärevusega. Ma tooksin selle põhjusena ennekõike , kellegi jaoks ehk ka ootamatult esile meie rahva vaimuliku olukorra, mida püüan lühidalt põhjendada. Kui Jeesus ütleb, et kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.
See viitab Jeesuse kannatusele ja surmale, mis on nagu uue lepingu sünnitusvalud. Jeesus on see uus inimene, uue inimkonna esmasündinu, kes parandab eelmise põlvkonna eh Aadama pattulangemise negatiivsed tagajärjed. Selle kohta kirjutab ap. Paulus: „Sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.“ 1 Kr 15:22
Teiseks on oluline mõista, et selle näitega räägib Jeesus uuesti sündimisest või isakotta tagasi pöördumisest nii nagu sellest räägitakse kadunud poja loos, mis on nii nooremale pojale kui Isale suureks tänu ja rõõmu põhjuseks. Sündimine Jumala lapseks, ei ole inimese enda tegu, vaid Jumala töö.
Jumala Vaim sünnitab meis uue elu ja leiab kadunu. Iga uuesti sündimise eelsesse aega kuulub otsimise, kandmise ja vaevas olemise aeg. Kui laps on sündinud, unustab ema valu ja kui laps hakkab nutma, lohutab ema teda, nii nagu Jumal lohutab meid. Kui me soovime, et Eestis sünniks rohkem lapsi, tuleb paluda, et Jumal sünnitaks esmalt uuesti vanemate südamed, et nad oleksid valmis oma lapsi kandma ja kasvatama jumalakartuses ja armastuses, laskmata end heiduta maailmas toimuvast aga ennekõike iseendale esitatud kõrgete elustandardite ootustest. Kui meie vanemate põlvkond oleks omal ajal oodanud parema elujärje saabumist, ei oleks meid tõenäoliselt olemas, kuna inimlikult kaalutledes ei ole olemas hetke, kui kõik on just nii nagu ma oleme oodanud ja meil ei ole millestki puudust.
Alates sellest päevast, mil Jumal annab meile uue südame ja uue lootuse, ei ole me tundud hirmu surma või ebakindla tuleviku ees, kuna me teame, et Jumal on meiega kõigis meie elu olukordades, aga vaatamata sellele, võime siiski tunda igatsust. Kui seisin 30 aastat tagasi ühel suveõhtul üksinda vana pastoraadi sauna ees ja vaatasin augusti pimedas õhtus üles taevasse tähtede poole, küsisin miks Jumal on mind toonud siia? Sellele küsimusele on vastanud tänaseks täitunud aastad. Tean, et sarnases hingekitsikuses olnud kristlased, kes on kogenud, et tema oma rahvas ei mõista teda või ei võta tema sõnumit vastu, on kõlanud nende südames Jumala vastus: Armas laps, sa ei ole veel päriselt koju jõudnud!
Kui eelmisel nädalal toimus meie koguduse väikerühmade hooaja viimane koosviibimine Püha kiriku juures, küsis Kuressaare õigeusu kiriku preester, mis on meie koguduste elus kõige olulisem? Vastuseid võib olla erinevaid, kuid tema pidas silmas Jumala Püha Vaimu ligiolu ja mõju. Jeesus läheb küll jüngrite juures ära ja võetakse üles taevasse, kuid Ta läkitab nende juurde oma Püha Vaimu.
Seetõttu ütleb ta neile eelnevalt: „Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.“16: 13-14
Kui Jeesus ei viibi oma ülestõusmise järgselt enam füüsiliselt omade keskel, on palve Tema nimes uue lepingu eesõigus. Kui me palume midagi Jeesuse nimel, toob see kurbuse asemel rõõmu. Palve Jeesuse nimel on palve ka Isa poole, kuna tema ja Isa kuuluvad kokku. Kui meie meeli vaevab mingi küsimus, võib selle usaldada Jumala hoolde ja jääda ootama tema vastust. Tema kõnetab meid oma Sõna ja armulaua osaduses, millest saame osa ka täna, kui tuleme tema lauale, mis kinnitab meie usku ja osadust.
Jumalateenistuse alguses laulsid Kuressaare Pargi lasteaia lapsed, Kertu Vaino klarnetil ja solistina Ralf Lainde Foto: Tõnu Veldre