Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud. 1 Pt 3:8

Selle maailma segase ja ebakindla aja keskel vajab iga inimene ja kristlane julgustust. Seda teeb apostel Paulus kui ta pöördub koguduse poole Filipis: „Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast.“ (Fl 2:1-3)

Kui me teinekord muretseme mida inimesed meist arvavad, kui me üht või teistmoodi välja näeme või kuidas peaksime ühe või teisel juhul end riietama, annab apostel Peetrus selle kohta nõu, juhtides meid välise väljanägemise juurest sisemise inimese olemuse juurde: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega“. (Kl 3: 12)

Inimeste vaheline armastus, kaastunne ja teineteise eest hoolimine on olnud algusest alates see kuub, millega Jeesusesse uskujal on sobilik riietuda. See on kristlase üks tundemärke. Ütleb ka Jeesus ise: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13 34-36)

Kui saatsime hiljuti viimsele teele kauaaegset Kuressaare koguduse diakooniatöö juhti Aino Jakobsood, on ta ise omal ajal meenutanud, et sageli tuli tal lapsepõlves tunda tühja kõhtu ja ei olnud ka sobivaid riideid, millega riietuda. Kristalseks saades oli tema esimene soov ristida oma lapsed ja teiseks pakkuda hädasolijatele seda, millest ta ise lapsepõlves sageli puudust tundis, nagu esmaste eluks vajalike vahendite olemasolu. Sellega koos jagas ta inimestele ka seda, mis oli puudutanud ka tema südant, ehk lootust, mis meile on antud Jeesusest Kristuses.

Armastus ilmneb nii omavaheliste rõõmude kui kurbuse jagamises, aga ennekõike oma ligimese teenimises. Sellise suhtumise vastandiks on teise inimese alistamine või survestamine omaenda tahtele. Kas meie aja kristlasi võiks sellise riietuse järgi tänapäeval ära tunda? Julgustus ja üleskutse ühtsuseks ei pruugi tähendada seda, et peaksime kristlastena olema kõikides asjades sama meelt.

Samas tähendab see, millest räägib Paulus juba varem viidatud kirjas Filipi kogudusele: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“ (2:5-8)

Sellise eeskuju on meile jätnud Kristus ja sarnane meel peaks olema ka tema maapealse ihu ehk koguduse liikmetel. Siis kui inimesed loobuvad iseenda õiguste taotlemisest teiste heaks, teenivad teineteist ja nii rõõmustavad kui kurvastavad ühekoos, saab midagi sellest Kristuse meelest meie elus ilmsiks, mis saab õnnistuseks kõigile inimestele.