„Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast.“ Mt 11:11

Kolmandal advendipühapäeval meenutatakse Jeesuse teevalmistajat Ristija Johannest. Jeesuse enda sõnad tema kohta asetavad ta õndsusloos erilisse positsiooni, kelle sõnul ei ole naisest sündinute seast tõusnud suuremat Ristija Johannesest.

Johannes oli eriline prohvet, kuna tema sai oma elu ajal osundada nähtavalt Jeesuse kui Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patu. (Jh 1:29) Ta üksnes ei rääkinud saabuvast Messiast, vaid sai nii ise näha, kui näidata inimestele sündmustele ,mida prohvetid enne teda olid oodanud. Ta seisis vana ja uue lepingu vahelises ajas, ehk ta oli vana lepingu viimane ja uue lepingu esimene sõnumitooja.

Johannes oli küll suur ja omas ajas ka tuntud, kuid asutus siiski oma ehk käsuseaduse ajastusse. Jeesuse sõnade kohaselt on ka vähim, kes on saanud Kristuses andestust oma pattudele ja seeläbi pääsenud Jumala riiki, Johannesest suurem, kuna ta on saanud osa sellest tõotusest, mille saabumist Johannes ise kuulutas.

Mõnes mõttes oli ta nagu Mooses, kes valmistas oma rahvale teed tõotatud maale, aga ise sinna ei pääsenud. Mõelgem tänuga nendele inimestele, kes on meile valmistanud teed Issandaga kohtumisele oma eestpalvete, eeskuju, julgustavate sõnade ja omakasupüüdmatu armastusega.

Jumala riiki pääsemine ei sõltu inimese suurusest või tuntusest, vaid sellest, et Kristus on tulnud ja avanud meile tee Jumalaga osadusse. Jeesus on tulnud kuulutama rõõmusõnumit Jumala riigi saabumisest ja kustuma neid, kes teda kuulda võtavad, astuma samme selle saabumise ettevalmistamisest. Need, kes tema sõna kuulevad, tema sõna usuvad ja selle järgi Jumala lasteks vastuvõetuna teevad ja elavad tema sõnade järgi, peavad olema selles ustavad.

Seni kuni Jumala riigi saabumine ei ole selles maailma ajastus avalik, vaid üksnes inimese südame usk ja veendunus, ei ole Jumala lastena selle maailma vastuoludele keskel kerge võidelda ja usus püsima jääda.

Inimese vaimne võitlus usu ja ebausu, pimeduse ja valguse vahel ei ole kaugeltki kergem, kui võidelda füüsilises ja reaalses lahingus. Jumala riigi reaalsus ilmneb dramaatiliste sündmuste kaudu Kolgata mäel toimunud sündmuste kaudu Kristuse ristis ja lunastussurmas, mille uskumine ja vastuvõtmine eeldab inimese südame pöördumist.

Prohvet Malakia toetuse kohaselt naaseb Eelia enne Issand päeva, et valmistada tulijale teed. Johannes kandis Eelija vaimu ja tema ülesannet, kutsuda enne Issanda saabumist inimesi meeleparandusele ja näidata neile, milles nad on Jumala ees eksinud.

Seeläbi kinnitab Jeesus oma sõnadega, et lunastusloo ootus on jõudnud oma pöördepunkti, aeg on täis saanud ja tõotused on temas täitumas.

Küllap võib alates Johannese ajast iga sugupõlve võrrelda lastega, kellele ükski asi ei kõlba. Johannes tuli askeesi ja paastumisega, kandes kaameli karvadest rüüd ja kõneles karme sõnu. Tema sõnu ei võtnud aga rahva juhid päriselt kuulda. Jeesus tuli, sõi koos patuste ja tölneritega ja suhtles inimeste rahvuse, soo, vanuse või positsiooni peale vaatamata kõigiga, mistõttu öeldi talle et ta on söödik ja joodik ja patuste sõber. Nii ei olnud küsimus mitte kuulutuse sisus, vaid kuulajate südamete kõvaduses.

Inimene leiab alati põhjuse, miks Jumala kutset tõrjuda, ehk siis küsimus on meie endi südameis. See mida Jeesusele omal ajal ette heideti, ongi iseenesest evangeeliumi tuum. Jumal on saanud inimeseks ja on elanud inimesena, aga pärispatuta loomuse tõttu on saanud aidata neid, kes soovivad leida lepitust Jumalaga ja oma süükoormast vabaneda. Ta ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.

Tulles Sakkeuse kotta, Samaaria naise juurde kaevule või Rooma sõduri juurde, kelle poeg või sulane oli jäänud haigeks, ei kiitnud ta nende eksimusi heaks, vaid avas neile Jumala armu tervendava ja päästva allika oma hinge puhastamiseks ja elu uuendamiseks.

Jumala tarkus saab nähtavaks selles, et Kristus annab oma elu patuste eest ja Jumal äratab ta üles surnuist. Tänase pühapäeva sõnum esitab ka meile väljakutse, kas me otsime ikka veel põhjuseid, miks Jumala kutsele mitte vastata? Jumal ei soovi kedagi meelitada, vaid inimest kutsutakse parandama meelt ja uskuma evangeeliumisse.

Tõsi on seegi, et Jumala riigi kuulutus leiabki vastuseisu. Teinekord tuleb ka meil endil kanda oma risti. Kristuse kaudu oleme me aga Jumala lapsed ja tema riigi kodakondsed.

Nii kätkevad Jeesuse sõnad samaaegselt nii hoiatust kui lohutust. Ta hoiatab meid ennekõike ükskõiksuse ja oma südame sulgemise eest aga samas ka julgustab meid tema tulemisele teed valmistama. Jumala riigi suurus ei inimeste teenetel, vaid Kristuse armul. Seda armu vajame ka meie kui me tunnistame talle oma patud.