Sinu Kuningas tuleb kirikuses

Eelmisel pühapäeval alanud uus kirikuaasta rajaneb pühakirja tunnistuse alusel päästeajaloo suurtel sündmuste, nagu loomine, käskude aeg, lunastuse ootus, selle täitumine Jeesuse ilmumisega maailma, tema lunastussurmas ja ülestõusmises, Püha Vaimu Väljavalamises nelipühapäeval ja sellele järgnevas koguduse usuelus, mille loomulikuks osaks on onud misjonikäsu täitmine.

Kui me ise elame Jeesuse esimese ja teise tulemise vahelises ajas, siis eelevaid sündmusi silmas pidades seisab ees Jeesuse teine ilmumine ja sellega seotud kohtumõistmine selle maailma üle, ning päästetute võtmine igavesse ellu kirgastatud ihuga Kristuse sarnaselt. Selle kõige keskmes on pattude lepitus ja selle mõjude võitmine Jeesuse surmas ja ülestõusmises. Usk Kristusesse saab toetuda nendele kesksetele teemadele, millest tunnistab ka ap. Pauluse sõnumi kese, kui ta kirjutab Korintose kogudusele: „Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ 1 Kr 2:1-2

Lunastus ja usu läbi omaks võetud Jumala arm, on see keskne alus, mille külge kõik muu toetub. Kui alus on kindel, asetub kõik ülejäänu oma õigele kohale. Teine advendipühapäev keskendub päästeajaloo lõppvaatusele. Seejuures on evangeeliumi sõnumi tuumaks meie pattude lunastus, mis juhib meid ellu osaduses Jumalaga ja rännakule oma eesmärgi, ehk kõikide tõotuste lõpliku täitumiseni. Paulus kirjutab sellest Tessaloonika kogudusele: „Te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat, ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.“ Ts 1:9-10

Tessaloonika kogudust iseloomustab see, et paljud selle liikmetest olid pöördunud Kristusesse uskujateks otse paganlusest. Kuuldes evangeeliumi Issandast Jeesusest, jätsid nad oma ebajumalatega seotud kombed ja pöördusid elava Jumala poole. Ehk siis usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala sõnast ehk tunnistus Jeesusest Kristusest, kes on oma ristisurmaga lepitanud kõikide inimeste patud ja kutsunud meid surmast ellu.

Tunnistus Kristusest ei ole olnud siis, ega ole ka täna erinevatel põhjustel kõigile meelt mööda, kuna tegemist on erinevate vaimsete jõudude vastasseisuga, kelle poolel seismine on inimese valik. Kui keegi julgeb olla teistest erinev või vastanduda riigis või oma elukohas kehtivate nö. „õigete“ arusaamade ja normidega, toob neist eristumine paraku kaasa mõistmatust või koguni halvakspanu. Algkogudus seisis oma esimeste tegutsemisperioodil vastamisi tõsiste vaenamistega.

Heebrea kirja saajatel oli esimeste tagakiusude ajal olnud tõelist julgust. Nüüd julgustab kirja saatja kogudusel pidama kinni sellest, mis neil on juba olemas.

Kirja autor kasutab sõna, mis viitab Kristuse tunnistamisele, hoolimata ohust saada pilgatud või isegi taga kiusatud. Tunnistamise vastandiks on Kristuse salgamine, mille tagajärgi on kirja saatja kogudusele juba varem kirjeldanud. Ta õhutab oma kuulajaid püsima Kristuse juures ja mitte temast eemalduma. Usu püsimine saab väärika tasu igavese eluga Jumala juures. On tähelepanuväärne, kuidas autor oma julgustust sõnastab: „Ärge siis heitke ära oma julgust.“ Ta ei räägi julguse kaotamisest või puudumisest, vaid otsekuid ära viskamisest, nagu see oleks kas üleliigne või teda ohustav.

Üks minu tuttav jagas hiljuti kogemust, kuidas ta leidis Kuressaare jäätmejaama raamatunurgast ühe uue vaimuliku raamatu, milles oli tema enda pühendus inimesele, kes on tänaseks igavikus ja kelle kodu on ostnud uued inimesed, kes ilmselt ei hoolinud endise omaniku raamatutest, kaasa arvatud vaimuliku sisuga raamatutest, nii et need sattusid teise ringi raamatute riiulitesse, kus ehk mõni õnnelik uus omanik võiks neid leida veel enne vanapaberisse saatmist. Kõige enam pani aga selle loo rääkijat imestama see, et sealt võib leida ka UT ja piibleid ja nii mõnegi väärtusliku vana raamatu, mille tegelikku hinda selle toojad ilmselt ei tea, rääkimata sellest, et piibel iseenesest on suur väärtus, kui sellest, seda lugedes, oleneb olemuslikult sinu surm või elu igavikus. Seega jättes kõrvale või heites endast ära evangeeliumi, loobub inimene Jumala sõnast mis võiks päästa tema elu.

Nende jõulude eel on Eestis kujunenud esimest korda meie taasiseseisvumise ajal olukord, kus piibleid ei ole enam saada, kuna varasemad trükid on läbi müüdud ja uusi ei ole veel saabunud. Nägin ise kuidas kolleeg sai kirikuvalitsusest veel kolm viimast piiblit, mida koguduse liikmetele, kes neid soovisid vahendada.

Kui uusi eestikeelseid piibleid saab loodetavasti taas soetada uuel aastal, siis selle olukorra juures paneb mind mõtlema võimalus, et Kui Jumal kutsub kedagi end järgima ja oma elu talle üle andma ja inimene sellest kutsest ei hooli, siis võib tema jaoks tekkida olukord, kus ta ei leia enam oma elus päästet, sest ta on sellest mingil põhjusel loobunud. See aga määrab tema koha igavikus. Paulus ütleb kirjas filiplastele: „Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!“ Fl 2:12 ja annab samas lootust igale inimesele kirjutades roomlastele „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.“ Rm 10:13

Meie julgust ei saa meilt võtta keegi, kui me sellest ise ei loobu. Viimane oleks aga suur viga, kuna see kes seda teeb, jätab end ilma oma hingeõndsusest. Paulus jätkab: „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“

Kiusatuste keskel on vaja püsivust, kuna iga katsumus kestab vaid teatud aja. Paulus kirjutab sellest Korintose kogudusele:  „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ 1 Kr 10:13

Sellisele vastupidavusele julgustas Heebrealasi ka selle kirja autor. Jumala tahte täitmine, mille kohta autor siin räägib, ja mille vastu on kiusatused suunatud, tähendab Jeesusest tunnistamist, ehk temast kinni pidamist, hoolimata kogu välisest survest või ka ahvatlustest. Meie muidugi ei tea, kui kaua mingi katsumus kestab, aga usk usaldab, et Jumal teab seda kõige paremini. Usk ei nõustu uskuma Jumalast midagi muud kui head, ehkki välised olud võivad olla sootuks vastupidised.

„Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.”

Siin ilmneb veel üks põhjus, miks kirja saajad olid oma julguse kaotanud. Nad olid nimelt oodanud innuga Jeesuse teist tulemist ja kui ta ei ilmunud veel siis, kui ta nende arvates oleks pidanud taas ilmuma. Nüüd ütleb kirja saatja, et Jeesus ei ole sugugi viibinud. Ta tuleb täpselt määratud ajal. See, et meie või teised inimesed seda päeva ega tundi ei tea, ei muuda tema tulekut kuidagi.

Me oleme inimestena kannatamatud, kuna sooviksime saada võimalikult kiiresti kätte asju, mida soovime. Sellele apelleerivad ka eksitajad, kes telefoni teel püüavad inimest veenda investeerima oma sääste selleks, et teenida veelgi rohkem. Vaatamata sellele, et nendest petturitest räägitakse igal päeval ja igal pool, leidub ikka inimesi, kes lasevad end petta, kas siis hirmust oma rahast ilma jääda või seda rohkem teenida, aga jäävad kas selle, või mõne muu usutavana tunduva pettuse tulemusena kogu oma rahast või varast ilma, kuna nad on otsekui pimesi teinud midagi, mida nad hiljem ei julga ka ise häbi pärast tunnistada.

Vähem räägitakse aga sellest, et paljusid inimesi on kavaluse või muul teel pandud kahtlema Jumala sõna tões ja koguduse või kiriku vanemate autoriteedis, millele kahjuks kiriku enda vaimulikud on mõnikord ka ise kaasa aidanud. Tulemuseks on aga oma usust ja koguduse osadusest loobumine.

Jumala poolt antud tulevaste sündmuste täitumise kohta on meile antud Jumala enda tõetus. Inimene elab, kuni ta usub. See ongi lõppeks kõige olulisem. Me ei tea, kas Jeesus tuleb tagas täna, homme, või kunagi tulevikus, aga me teame, et Jeesusesse uskuja elab igavesti. See kes ei usu, jääb meie arvamusest hoolimata, Jumalast ka surma järgselt lahutatuks.

„Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.“ Selle julgustava sõnaga on ja hea lõpetada. Miks taganeda Jumalast, kui seda, kes elab koos temaga, ootab lõplik pääste, igevene elu.