Vaimulik mõtisklus

Pühapäeval, 03. veebr.

Js 51:9-16 9Ärka, ärka, ehi ennast jõuga, Issanda käsivars! Ärka nagu muistseil päevil, endiste põlvede ajal! Eks olnud sina see, kes purustas Rahabi, kes torkas läbi merelohe?10 Eks olnud sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud, lunastatuile läbitavaks?11 Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.12 Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi,13 ja unustad Issanda, kes sind on teinud, kes on laotanud taeva ja rajanud maa, ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees, kui ta valmistub hävitama? Aga kus on nüüd rõhuja viha?14 Varsti vabastatakse aheldatu: ta ei sure vangiauku, tema leib ei lõpe.
15 Sest mina olen Issand, su Jumal, kes liigutab merd ja paneb lained kohisema, kelle nimi on vägede Issand.16 Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla, et võlvida taevas ja rajada maa, ja et öelda Siionile: „Sina oled mu rahvas.”

Tihtilugu on nii, et inimesed ei suuda suheldes nö kohal, nad on hõivatud kõikvõimalike ümbritsevate segavate asjaoludega, ja nii osaletakse toimuvas vestluses vaid pooleldi kuulates ja mõistes. Liiga palju on segavat müra, käesolevas hetkes ja lisaks enamus aega inimesed põevad mineviku pärast või muretsevad tuleviku pärast. Kui oled aga tõsises hädas, siis oled selles nüüd ja praegu, ja siis tulevad ka kõige tungivamad palved Jumala poole. Tänane tekst meenutab meile, et ka Jumal ootab meie jagamatut tähelepanu. Tema on alati palvetaja jaoks olemas, kuuleb ja vastab palvetele. Ta ütleb oma valitud rahvale: Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Tema oli päästjaks ning kaitsjaks oma rahvale isegi siis, kui viimased unustasid Tema väe ja hakkasid kartma oma tuleviku pärast. Kui meie mõtleme minevikule, siis saame samuti meenutada neid Jumala imetagusid, millest sai osa juudi rahvas, aga mõelgem ka Jumala imetegudele, mida ta on teinud meie maale ja rahvale. Eile oli küünlapäev, Tartu rahu 99. aastapäev. Kas ei ole me lihtsalt harjunud selle imega, et üks väike rahvas, kus sõjaväes olid koolipoisid, võitles end vabaks? Et see väike rahvas sai hiljem jälle vabaks ainsagi inimohvrita? Kui see ei ole ime, mis siis üldse on ime? Eelkõige aga peame meeles hoidma ja ikka meenutama ka oma lastele, et kõige suurem ime sai võimalikuks Jeesuse Kristuse läbi, kes tõi lepituse ja lunastuse. Nii et mõeldes minevikule, mõelgem Jumala imelistele tegudele, mida on teinud, ka isiklikult Sinu elus. Ja mõeldes tulevikule, siis mõelgem tulevikule, mis on väljaspool seda aega ja ruumi, taevasele Siionile, kuhu Jumal kogub kokku oma rahva. Ning olevikus, käesolevas hetkes, olgem palves.