Jeesus ilmutab oma Jumalikku väge Jh 4:5-26 jaanuar 19, 2020 by Anti Toplaan

Pühapäeva evangeeliumis kohtab Jeesus sisemiselt murdunud ja oma kogukonna poolt hüljatud Samaarlannat. Selliseid inimesi elab ilmselt meie keskel palju. Mingil ajal ja mingil hetkel on ilmselt igaüks kogenud ennast kas iseenda või teiste tegude või tegematajätmise tulemusena, meid ümbritsevast eluringist väljajäetud olevat.

Enne seda sündmust on lugu variser Nikodeemosest, kes tuleb öösel Jeesuse juurde, et temaga rääkida. Tänases loos on nii peetud vestluse aeg, keskkond kui vestluskaaslane sootuks erinevad.

Jeesus oli teel Juudeast Galilea suunas, kuhu ta suundus otse läbi Samaaria. Oli suureks erandiks, et mõni juut otsustas minna läbi Samaaria alade, kuigi see tegi tee oluliselt lühemaks. Ka Eesti ja Venemaa piiril on kuulus Saatse saabas, millest ringiminemiseks ei ole mingit mõtet, kuid selle tingimuseks, et seda maakitsust saaks läbida otse on see, et kuna maakitsus kuulub Venemaale, et tohi sealt autoga läbisõitja kordagi peatuda, vastasel korral võetakse ta piirivalve poolt vastutusele.

Iisraelis ei olnud selleks niivõrd piiriprobleemid kui juutide puhtusnõuded ja soov vältida sellel alal elavat segatud vere ja tavadega rahvast. Kindlasti mõjutas juute ka teadmine, et nad ei olnud kohaliku elanikkonna poolt sinna teretulnud.

Jeesus ja tema jüngrid ei hoolinud inimeste poolt loodud piiridest. Samas ei käitunud ka Samaaria naine oma kandi rahva tavade kohaselt. Reeglina tõid naised vajaliku majapidamisvee kaevult hommikul või õhtul, mil päevakuumus seda tegevust ei seganud. Kuumal keskpäevasel ajal kaevult vett toov naise eesmärgiks oli teha seda ajal, kus teised inimesed ei olnud läheduses.

Tema üllatuseks ei olnud ta sellel keskpäeval ometi kaevul üksi. Seal ootas teda Jeesus, kes nägi tema hinges olevat vaimulikku janu. Jeesus palub vestluse algatuseks ulatada talle vett, kuid naine ei saa veel selle kõnetuse eesmärgist esialgu aru. Jeesus lubab anda talle elavat vett, mis kustutab janu ja annab igavese elu, aga naine näeb seejuures vaid Jaakobi kaevus olevat vett. Seetõttu viib Jeesus vestluse sammu sügavamale.

Ilma ette hoiatamata palub Jeesus naisel  kutsuda kohale oma mehe. See on aga viimasele tundlik teema. Tema elu on olnud juba pikka aega seotud abielu käsu rikkumisega ja oma hinge janu kustutamine selles maailmas kogetavate naudingutega. Ta oli püüdnud ammutada paljudest tema teel olevatest kaevudest, aga nende veed ei suutnud tema janu kustutada.

Ta oleks võinud Jeesuse küsimuse peale solvuda ja lahkuda, aga sellel hetkel oli ta valmis oma valesti elatud elu tunnistama öeldes “mul ei ole meest“ Südametunnistus oli ärganud ja Jumala sõnaga vastuolus olev elu tuli tal endal tunnistada. Nii tunnistabki ta oma olukora ja nii muutub igapäevane teekond vee järgi omamoodi patukahetsuse teekonnaks.

Kuigi naise senine elu on Jeesuse ees saanud avalikuks, ei aja viimane teda endas juurest ära, ega väldi temaga vestlust. Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)

Janune hing ja ennast süüdistav südametunnistus ei pea jääma oma murega üksi, kui abi on juba kord nii lähedal. Naine saab omavahelise vestluse lõpuks kuulda, et ta räägib Messia ehk Kristuse endaga. Ta tohib uskuda, et Jeesus on maailma Päästjana ka tema Lunastaja. Käsuseadusest tema aadressil lähtuva süüdistuse ja oma isikliku ebaõnnetumise keskel saab ta kuulda ja usus vastu võtta armu sõna, mille kaudu on teda vabastatud patust ja selle halbadest tagajärgedest.

Jeesuse vabastavat ja andestavat mõju kogedes võib jätta südametunnistuse süüdistuse, mured, ahastuse ja kahtlused kõrvale, sest Jumala viha on Samaarja naise puhul lepitatud ja hukkamineku tee on tema ees suletud. Selle asemele on  kingitud Jumala arm ja kõikide tema pattude täielik andeksandmine, südametunnistuse rahu, Jumala lapseõigus ja igavese elu lootus. Ühesõnaga öeldes on tema kohal avanenud taevas ja kogu õndsus.

Keskpäeva kuumuses endale jahutust tooma läinud naine leiab kaevul Jeesust kohates temas elava vee allika. Patu poolt tuimaks muudetud ja kuivanud hing virgub seeläbi uuele elule. Ta ei pea enam otsima oma hingejanu kustutamiseks muid aseaineid, kohti ja inimesi. Tal ei tule enam otsida seda mis pakuks talle tema janus rahuldust. Talle ja ka meile piisab Jeesuse tööst meie heaks. Janu kustub ja elav vesi sünnitab meis  endis elava vee allika. Naise veekann ununes koguni kaevule ja vesi sügavast kaevust ammutamata. Naine sai kaevule jätta kogu oma senise elu. Enam ei pidanud ta endaga kaasas kandma endise elu näol rasket koormat, vaid ta saab kerge südamega rutata külla rääkima selle elanikele Jeesusest.

Ta oli soovinud sügavalt kaevust enda tarbeks ammutada vett, aga sinna jõudes oli teda ennast tõstetud üles sügavast paigast. Ta ei oleks sealt pääsenud üles omaenda või kellegi teise inimese abiga. Teda suutis ja meidki suudab Jumalast kaugele eksimise sügavusest tõsta üksnes inimeseks saanud Jumal.

Jesus tuli maailma lunastama. Seepärast on ta tõeline inimene ja tõeline Jumal ühes ja samas isikus. Jeesus kui tõeline inimene, saab meie asemel seaduse aluseks, täidab selle meie eest, kannatab ja sureb meie eest. Inimene on seaduse vastu eksinud ja ta peab leidma selle lunastamiseks lepitust. Jumaliku loomusega saab Jeesus oma elu ja surmaga maksta kõikide inimeste eest täieliku lunastushinna ja lepitada neid Jumalaga.

Jeesus läheb ikka veel oma teed Samaarja kaudu ehk tema tee kulgeb sealt, kus iganes leidub neid, kes vajavad Jumala armu ja ta peatub meie kõrval ja kõnetab meid oma sõna läbi. Temalt saame kingiks kosutavat vett elu allikalt. Jumala ja inimesena saab Jeesus teha seda mida on meile tõotanud.