Ristimise and Jh 1:29-34 jaanuar 12, 2020 by Anti Toplaan

Tänase pühapäeva teemaks on ristimise and. Jeesuse ristimisest räägivad kõik neli evangeeliumi. Mis siis sündis, kui Issand tuli Johannese juurde ristimisele? Evangelist Matteus tunnistab, et Ristija Johannes, olles Jeesuse teevalmistaja ütleb talle: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!” (Mt 3:14)

Johannes mõistis, et patuta sündinud Jeesus ei vajanud ristimist tema enda pattude andekssaamiseks.  Jeesus vastab Johannesele: “Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Siis Johannes andis talle järele. (3:15)

Martin Lutheri kohaselt tähendas see sama, kui Jeesus oleks öelnud: Kui sa tahad saada asjad niikaugele, et oma pattudega koormatud võivad saada õigeks ja õndsaks, nii pead sa mind ristima. Mina olen saanud patuseks kõikide patuste pärast; ma pean tegema kõik selleks, mida Jumal on seadnud patustele, et nad saaksid minu kaudu õndsaks.”

Kui Jeesus läks Johannese juurde ristimisele, tunnistas ta kandvat maailma patte ja kannatama nende pärast. Ristimine tähendas talle enda sidumist kannatuse ja surmaga. Nii saab Jeesuse ristimine tema poolt lõpuni käidava lunastusetee esimeseks sammuks. Seda kinnitavad Jeesuse ristimise järgsed sündmused, ehk taeva avanemine ja sealt kostev Jumala hääl ning Püha Vaimu laskumine Jeesuse peale. Seepärast osundab Johannes Jeesusele tunnistades temast: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.”

Luther ütleb, et Kristuse ristimine on meile eeskujuks: Jeesus kes on seadnud ristimise, laseb ennast ristida ja otsustab, et need, kes tahavad saada õndsaks, peavad saama ristitud. Sellele lisaks näitab Kristuse ristimine seda, mida head me saame ristimise läbi. Meid ristitakse Kristusesse, kelle kaudu saame oma pattude andekssaamise ja Püha Vaimu, kes sünnitab meid uuesti Jumala lasteks. Pidagem siis ristimist suures aus. See on armu ja elu allikas.

On põhjust vaadata, mida Ristija Johannes, keda Jumal oli kutsunud prohvetiks ja Jeesuse eelkäijaks, tänases evangeeliumi tekstis ütleb. Johannes oli kuulutanud taevariigi saabumist ja õhutanud inimesi oma patte tunnistama, ning laskma end ristida pattude andekssaamiseks. Ta oli valmistanud Issandale teed ja Lutheri sõnul viinud seeläbi  täitnud Jumalale valmistatud rahvast meeleparanduse kaudu tundma oma Issandat ja tehes nad vastuvõtlikeks Kristuse ilmumisele. Alles seejärel saabus see hetk, mil ta sai rahvale esitleda Teda, kelle ees oli ta teinud maantee tasaseks- Jumala Tallele.

Kui Johannes kutsub Jeesust Jumala Talleks, ühendab ta sellega mitmeid VT- ennustusi ja eeskujusid, kellega seostub ettekujutus täiuslikust ohvrist, kes kaotab patu. Need ettekuulutused täituvad Jeesuses. Mingeid teisi ohvreid meie pattude lepitamiseks ei ole pärast seda enam vaja.

Kristus on kandnud ka sinu süü ja patu. See kõik on juba toimunud. Kristuse tööst ei puudu enam midagi. Issand Jeesus Kristus on oma eluga täitnud seaduse nõuded ja oma surmaga tasunud meie patuvõla ja ülestõusmisega näidanud, et meie patud on kustutatud.

Ka meie peame vaatama Jumala Tallele, kes on võtnud ära maailma patu, kes on meie ainus lootus. Me võime olla kindlad selles, et Kristus on kandnud kõik meie patud ning, et andeksandmine puudutab meid kõiki, kuna tema kandis ära kogu maailma patu. Pattude andeksandmine on meile juba valmistatud. Meie ise ei saa oma lepitada oma eksimusi ja ilmselt me seda ka teha ei suudaks. Kui Jumal on kord meie võlal tasunud ja meie võlg on lepitatud, siis ei saa seda enam keegi kahtluse alla seada.

Nüüd jääb meile vaid üks tee rahuni. Jeesus ütleb enne oma taevassevõtmist: Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.  

Kui vangivalvur oli apostlite tegude raamatus näinud, et Pauluse ja Siilas on vangikongist vabanenud tahab ta esimese hooga endalt elu võtta, kuid jüngrid paluvad tal seda mitte teha Siis heitis ta värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?” Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina 
ja su pere!”

Möödunud nädal on toonud meieni mitu sõnumit suurtest õnnetustest, mille on põhjustanud valede otsuste läbi konkreetsed inimesed, mille valusaks hinnaks on liiga vara katkenud elud. Eile tunnistas Iraani kõrge kindral, et tema vastutusalas on pingeolukorras eksikombel tulistatud  alla Ukraina reisilennuk, kus hukkus üle 170 inimese. Uudistest võis näha kindrali kahetsust ja seda, et ta ei saa endale andestada nende inimeste hukkumist, keda ta on lubanud sõjaväelasena kaitsta. Nii annab ta enda nüüd Jumala kätte. Eile, veidi enne kolme päeval jõudis meieni kohutav uudis kolme süütu inimese hukkumisest Kuressaare- Kuivastu maanteel ühe purjus autojuhi süü tõttu, kellest üks hukkunu oli alles sülelaps.

Purjus juhid on meie liikluses rahuajal inimesed, kelle käes on relvad mis nende endi valesti langetatud otsuste tulemusena väljuvad kontrolli alt ja mille hinnaks on inimelud.

Hukkunud seisid sarnaselt meiega uue aasta alguse lävel ja lootsid algavalt aastalt endale midagi ilusat. Neil olid lootused ja omad unistused. Neil on lähedased pereliikmed kes neid koju ootasid.

Olen ise korduvalt seda ristmikku kasutanud ja seda on teinud enamik Saaremaa autojuhte. See oleks võimud juhtuda kellega tahes meie hulgast. Ajaliselt samal hetkel kui see õnnetus juhtus, lõppes eile Kuressare kirikus kahe lapse ristimistalitus. Esimene mõte, mis mid sellest uudisest kuuldes tabas, oli küsimus, kas need inimesed kes hukkusid olid valmis selliseks ootamatuks lahkumiseks? Kas nad olid ristitud ja oma elud usaldanud Jumala kätte? Keegi ei saa olla valmis ootamuks surmaks, mis tabab meid murdosa sekundi jooksul. Nii peame küsima endilt palju varem, kuhu ma lähen kui ma peaksin siit astuma Jumala palge ette? Kas ma olen selle aasta  teekonna alguses oma elus korraldanud suhted Jumala ja inimestega?

Iga inimene kes asub alkoholijoobes rooli peaks mõistma, et selle sammu tagajärjel võivad kannatada tema enda kõige lähedasemad inimesed. Me ei vaja niipalju tõhusamat kontrolli ja politseile paremaid vahendeid, kui iga inimese meeleparandust mis väljendub muuhulgas liikluses teineteisega arvestamises.

Meist keegi ei soovi olla inimese olukorras, kes on sellise olukorra põhjustanud. Kui paljud on aga meie liikluses surma põjustanud juhid oma tegu kahetsenud, nagu on teinud seda ekslikult teele saadetud raketi tõttu kõrge sõjaväelane? Kui raske on elada oma ülejäänud elu sellise süükoorma all, on väga raske teistel inimestel hinnata. Jumala arm ja halastus on siiski olemas ka selliste inimeste jaoks, kui nad seda suudaksid ja oskaksid tema ees kahtseda ja temalt armu paluda. Eestis võib juhtuda sedagi, et esimene vaimulik, kellega kurjategija oma elus kohtub on vanglakaplan.

Pääste on antud meile usu kaudu vastu võtmiseks armuvahendide ehk sõna ja sakramentide kaudu. Usu läbi saame omaks pidada kõike seda mida Issand Jeesus Kristus on meie lunastamiseks teinud. Meie usk ei lisa küll Kristuse tööle midagi, kuna see on tema töö meie heaks. Usk saab võtta üksnes vastu meile ristimises antud armu kui kingi. Kes on ristitud saab olla oma päästes kindel nii elus kui surmas..

Johannes ütleb kahel korral, et ta ei teadnud, kes Jeesus on, kuigi nad olid omavahel sugulased. Nende sõnadega ta tunnistab, et Jeesust tuleb meil tunda isikliku päästjana. Selleks vajas ka ristija Johannes Püha Vaimu tunnistust ja Jumala ilmutust. Sama märki vajame ka meie, et võiksime uskuda Jumala poega ja öelda: ma tunne teda, kellesse ma usun.