Jeesus, maailma valgus Mt 2:1-12 jaanuar 5, 2020 by Anti Toplaan

Kas meil on olnud jõulupuule tiputähte ehk lampi kinnitades või seda kolmekuningapäeva paiku maha võttes tulnud meede, et hoiame käes Petlemma tähte? Tähte mis juhtis idamaa targad sündinud Jeesuslapse juurde. Nad teadsid, et nende poolt märgatud tähe ilmuma hakkamine andis teada suure kuninga sündimisest.

Nad arvasid, et laps sünnib maa pealinna uhketes oludes, valitseja pojana ja nii olid nad valmis koos kuninglike kingitustega võtma ette pika tee, et tervitada vastsündinud kuningat oma andidega. Heroodese juurde jõudes ei küsinud nad isegi, kas on sündinud kuningas, vaid kus kuningas oli sündinud?

Martin Luther on omal ajal öelnud, et kui tema oleks viibinud nende sündmuste keskel, oleks ta jäänud Jeruusalemma templisse ja öelnud: „Jumal elab siin, ja kui selle lapse peaks leidma  kuskilt maailma nurgast, on see kindlasti siin, kuhu kõik preestrid on kogunenud  ja kus Jumalat teenitakse.“ Samas jätkab Luther: „Me peaksime võtma need idamaa targad endale eeskujuks ja neilt õppima. Neid ei solvanud see, et neid juhatati Jeruusalemma linnast väikesesse Petlemma.“

Märkimisväärne on see, et keegi teine ei läinud linnast koos tarkadega Petlemma suunas teele. Ometi teadsid ülempreestrid ja kirjatundjad ennustusi ja paika kus Messias pidi sündima, aga nad ei toiminud selle teadmise kohaselt. Nad tundsid Bileami nägemust mille kohaselt Jaakobist tõuseb täht, Iisraelist kerkib valitsuskepp.  (4.Ms 24:17)

Nad tundsid ka  prohvet Miika ennustust, kus öeldakse: Aga sina, Petlemm Efrata,olgugi väike Juuda tuhandete seas,sinust tuleb mulle see,kes saab valitsejaks Iisraelisja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest. (Mi.5:1)

Tõotatud kuninga sugu oli siis palju vanem kui kuningas Heroodese oma. Nii ei pea imestama, et oma päritolu pärast ebakindel Heroodes hakkas kartma vaatamata sellele, et sündiv kuningas oli alles väeti laps. Ta mõistis, et Messia ilmumine tooks temale kaasa Jumala kohtu ja tema kuningriik võetakse tema käest ära. Ta soovis enda võimalikud konkurendid juba varakult kõrvaldada, mis viis teda koguni omaenda poegade mõrvamiseni.

Seega kuulas ta tähelepanelikult oma nõuandjaid, kes ütlesid talle, kus laps pidi prohvetite ettekuulutuse kohaselt sündima.

Kuuldus uue kuninga sünnist pani terve kuningakoja ja Jeruusalemma kartma, kuna sellel ajal ühelt poolt messiat oodati, kuid teisalt püüti ka tema tulekut rahutuste kartuses vältida. Seetõttu andsid juudi vaimulikud juhid ehk maa eliit võõramaa saadikutele võimaluse, minna ise täpsemalt uurima kus see laps oli sündinud, aga ise suhtusid nad sündinusse ükskõikselt.

Selle põhjuseks võis lisaks kartusele olla ka see, et juutidele oli igasugune tähistaeva märkidest järelduste tegemine või seal nähtavate objektide kummardamine rangelt keelatud.

Targad saabusid seevastu vastsündinut tervitama juutide kuninga ja Messiana. See piltlikustab tabavalt seda kuidas paganad tulid võtma vastu päästjat, samal ajal kui Iisraeli enda rahvas suhtub tulijasse tõrjuvalt. Meile on hästi tuntud Johannese evangeeliumi algusest tuntud salm: Ta tuli omade juurde, kuid omad ei võtnud teda vastu. Kas meie suhtume Jeesusesse nii nagu Heroodes ja tema õukond või nii nagu idamaa targad? Kas Petlemma täht võib ka meid juhtida Jeesuse juurde, või jääme kõrvaltvaatajateks olukordades, kui teised asuvad teele?

Targad uskusid ja usaldasid ilma eelarvamusteta seda, mida nad ei olnud näinud. Seepärast juhtis Jumal neid omalt maalt sinna, kus nad said kuulda kirjutatud Sõna, aga lasi neid esilagu minna  õigelt teelt kõrvale ja tunda nõutust, kui täht neile enam ei paistnud ja kui nad pidid olema üllatunud, et kuningakojas endas ei oldud uue kuninga sündimiseks valmis.

Aga targad toetusid Sõnale ja Jumal julgustas neid, kui lasi neile tähe uuesti paistma hakata. See juhtis neid iidse kuninga linna Petlemma, just sinna, kus vastsündinud laps oli oma hällis.

Targad tõrjusid oma kindlas usus kõik nö. terve mõistuse argumendid ja astusid oma sammud usus. Prohvetite sõna ja tähe märki järgides nõustusid nad lihtsates oludes sündinud lapses tunnistama inimeseks saanud Jumala kuninglikkust. Piibliuurijate arvates on nende tarkade puhul tegemist muistse Babüloonia õukonna astronoomidega, kes on meie mõistes teadlased. Nende teadmised tähistaevast juhtisid neid Jeruusalemma, aga seal edasi juhtis neid kindlamalt ilmutatud Jumala sõna. Või nii nagu ütles seda apostel Palus tänase pühapäeva epistlis: Seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest on nüüd avaldatud tema pühadele. Mõnes kirikus nimetatakse hommikumaa tarku ka pühadeks.

Me võime oma tarkuse või kogemuse najal jõuda tõe ja elumõtte otsingutel teatud punktini, kuid selle leidmiseks tuleb meid usaldada ja uskuda Jumala lihaks saanud Sõna ehk Kristust, Pauluse sõnul: Kristus teie sees, kirkuse lootus. Me võime tulla Kristuse juurde erinevate inimestena, erineval ajal ja erinevatest maadest, kuid Kristus ise on ainus.  Kas me oleme temaga kohtunud ja teda kummardanud? Ainut tema saab näidata meile teed, kuna ta ise on ainus tee tõde ja elu. Temas olev vägi ületab kõik seni kogetu ja üksnes temas olev rahu on suurem kui kogu meie mõistmine. Temaga ei ole midagi ega kedagi võrreldavat. Kui me ei ole teel tema poole või koos temaga, ei ole me tegelikku tõde leidnud ja kulutame oma elu ilmaasjata.

Matteuse evangeelium, kus räägitakse Idamaa tarkadest, lõpeb Jeesuse suure misjonikäsuga Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:19.20)

Kolmekuningapäeval tähistatakse mitmetes kirikutes misjonipüha. See ei tuleta meile mitte üksnes meelde suurt misjonikäsku, vaid ka seda, et Jumala enda valitud rahvas hülgas Messia, kuid sõna levis vaatamata sellele paganarahvaste juurde. Idamaa targad olid nendest esimesed ja seeläbi eeskujuks teistele.

Piiblis ei öelda täpsemalt kui mitu neid tarku oli? Kui tegemist on idamaa suurnike, tarkade või omaaegsete diplomaatidega, pidi nende kaaskond olema suurem kui lihtsalt kolm meest ja kolm kaamelit. Võime oma vaimusilmas kujutada tegelikult suurt karavani kes ühel hetkel hakkavad liikuma tagasi oma kodumaale koos sõnumiga sündinud kuningast, keda nad on käinud kummardamas.

Ka meie ajal oleme võinud näha kuidas vaesed, kurjad ja patused inimesed leiavad Jeesuse ja tunnistavad teda Issanda ja Päästjana Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Ameerikas. Meieni on jõudnud sõnumid sellest, kuidas maailmas kirik kasvab plahvatuslikult Etioopias, Lõuna Koreas, Hiinas ja Indias. Ka nendes maades, kus tavapärast misjonitööd ei ole saanud teha, kuid piire ületava meedia vahendusel on saanud läkitada sõna ka kaugematesse paikadesse.

 

Apostel Paulus kinnitas kirjas Roomlastele, et paadumus, mis on tabanud osa Iisraeli rahvast, kestab kuni selle ajani, mil muude rahvaste keskelt kutsutute arv saab täis. Nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: „Siionist tuleb vabastaja,tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on minu leping nendele,kui ma kustutan ära nende patud.”(Rm 11: 25-26)

Meie misjoniülesanne on veel pooleli. Veel on miljoneid inimesi, kes ei ole kuulnud Jumala sõna ega leidnud oma elus neid juhatavat tähte- Jeesust. Petlemma tähte on peetud Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse võrdkujuks. Kolmekunigapäeva laululehel on üks salm mille sõnad kõlavad:

Mul oli pime surmaöö, siis said sa päevaks mulle; ning valgeks muutsid minu tee, tõid lootust, rõõmu jälle. Suur elupäike oled Sa, kes usu süütad põlema! Kui kaunis on su paiste!

Filipi kirja teises peatükis kujutab Paulus meie ülesannet kristlastena, kasutades just tähe sümboolikat. Selle kohaselt säravad kristlased kui tähed taevas, pidades esil Jumala sõna:

Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata, et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed 
keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast. Nii saan kiidelda Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega tühja vaeva näinud. (Fl 2:14-16)

Meid kustutakse siis olema Petemma tähe sarnaselt tunnistajad ja teenäitajad.

Jeesus Kristus meie Päästja on meile endile parim juht kes särab ikka ja igavesti. Tema on kuningas, kelle Valitsus kestab igavesti. Tema sõna püsib kindlana. Meie saame olla üksnes tema abilised või nagu komeedid, kes korraks süttivad, põlevad hetkeks ja siis kaovad. Kas me aga lubame Kristuse valgusel paista kirkana enda kaudu?

Kui avame temast lähtuvale vagusele oma südame, valgustab selle kirkus meie teed. Usk on kindel usaldus sellesse, et valgus paistab, isegi siis kui me seda alati oma ihu silmadega ei märka, aga Issand on tõotanud olla iga päev meie juures kuni ajastu lõpuni.