Relvarahu 100. aastapäev. jaanuar 3, 2020 by Anti Toplaan

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva järgselt on antud välja mitmeid tekste ta trükiseid kus on kujutatud 100 erinevat Eesti inimest sündmust või objekti. Arvult väikese kuid vaimult suure rahvana vääriks esiletõstmist iga meie rahva elanud või elav liige. Iga inimese juures on midagi mis mis jääb temast maha rahva mällu ja mis tihti püsib sümbolina kauem kui püsib mälus selle inimese nimi.

Üheks, meie iseseisvuse 101 aastases ajaloos, on selliseks inimeseks on olnud tuntud koolijuht ja pedagoog, poliitikategelane ning aateline luuletaja Aleksander Leopold Raudkepp kes sündis Ambla köstri pojana kes oli tuntud rahvusliku liikumise tegelane ja kuulus nooreestlaste sekka. Oma tegevuse ja vaadete tõttu kaotas ta oma teenistuskoha ning siirdus eestlaste asundusse Krimmis, kus pidas köstri ja kooliõpetaja ameteid

Leopold Raudkepp kasvas üles rahvuslikus vaimus, koos idealiseeritud ettekujutusega kaugel olevast isamaast. Just võõrsil veedetud aastad ja meenutused kallist kodumaast vormisid temast hella ja tundliku mehe, kelle hingestatud ja isamaale pühendatud luule ei leidnud tema kaasaegsete seas tunnustust.

Venemaal omandas ta saksa keele õpetaja kutse kuid keeletaduskonna asemele asusta õppima toona sakskeelsesse Tartu ülikooli usuteaduskonda.

  1. aasta lõpukuudel algas Tartus enamlaste terror, mistõttu pidi ta ülikoolilinnast lahkuma ja asuma Tallinna Kaarli koguduse gümnaasiumi direktori ametisse samal aual mil algasid Eesti ja vene rahuläbirääkimised mis lõppesid 31. detsembril allakirjutatud rahulepinguga.

Samal aastal oli Raudkepp üks Kristliku Rahvaerakonna asutajatest, kellel õnnestus pääseda I riigikogu koosseisu ja kellest kujunes aktiivne poliitikategelane. Tulise usuõpetuse eest võitejana oli tema see kes kaitstes koolide usuõpetuse säilitamise eest ja saavutas rahvahääletuse tulemusena selles küsimuses rahva enamuse toel võidu.

Suure tõõvõimega mees kirjutas elu jooksul kümmekond kooliõpikut, mitu raamatut ja luulekogu.

Ühiskondlikult aktiivselt mehelt pärineb 1925. aastal riigivapi seaduse kolmandal lugemisel seletus kolmele Eesti vapil olevale lõvile (leopardile), mis häälteenamusega vastu võeti ja seadusesse kirjutati: esimene lõvi sümboliseerib muistset vabadusvõitlust, teine Jüriöö ülestõusu ja kolmas võitlust vabadussõjas.

Aleksander Leopold Raudkepp suri 1948. aasta kevadel Saksamaal, tema matmispaik on teadmata. Traagilise elusaatusega mehena võib ta nende kaasmaalaste prototüübiks, kes on oma kodaumaad südamest armastanud, kuid kes on olnud sunnitud siit lahkuma, täitumata igatsusena siia tagasi naasta, sarnaselt põlvkond varem elanud Lydia Koidulale. Iga meie rahva ajloolise sündmuse või looming taga on seisnud või seisab mõni inimene. Küsigem täna endalt kelle või mille küljes seisab meie süda? Meie südameis ja suus kostuvad veel ka täna Aleksander Leopold Raudkepi poolt loodud laulu sõnad mis olgu meie ühine palve:

Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad,

Kaitse teda kallist, meie armsamat.

Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon,

Vennaarmu suurus tema võimu troon.



Õnnista me rahvast, saada kosumist.

Puhasta meid kurjast, anna kasvamist.

Aita võita vaevad, vägev Kaitseja!

Jõudu andku taevad Sulle, kodumaa.