Meie aeg on Issanda kätes. Lk 13:6-9 detsember 31, 2019 by Anti Toplaan

Aastavahetus tähendab tavapäraselt alati kokkuvõtva pilgu heitmist seljataha ning lootusrikka pilgu heitmist ettepoole. Mööda ei saa vaadata ka käesolevast hetkest, milles parasjagu asume. Kirikus, riigis – kogu ühiskonnas.

Mööduv aasta on olnud Eesti maa ja rahva jaoks rikas paljude oluliste sündmuste poolest. Oli emakeele aasta, aga ka valimiste aasta. Kõige positiivsema emotsiooniga oli lõppev aastaring juubelilaulupeo ja tantsupeo tõttu.

Sisemiselt rikkaks ei muuda meid aga mitte peod ja juubelid, vaid see, kuidas võime oma annete ja talentidega teenida ühiskonna kaudu – iga ligimese kaudu – Jumalat. Kiriku suurimaks nähtavaks rikkuseks on kõik need inimesed, keda kirik saab teenida, sest igas ligimeses tuleb näha Kristust ennast. Ligimese teenimises seisnebki Jumala sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kõrval kiriku igapäevane töö.

Läbi aja on kirik olnud inimeste jaoks leinas lohutajaks ja kinnitajaks ning lähedaste lahkumise korral nende eest viimsel teekonnal hoolitsejaks.

Lõppevat aastat kokku võttes juhtis peapiiskop Urmas Viilma advendiaja alguses Toomkirikus peetud kõnes tähelepanu mõnele teemale, millest tõstaks siinkohal esile paar tema seisukohta.

Teame et 2019 aasta jääb ajalikku kui hetk mil maailmas teadvustati varsemast enam keskkonna ja kliima taskaalu olulisust.

Kliimamuutuste peatamise debatis püütakse sageli motiveerida esmajärjekorras tulevikuinimese isikliku heaolu säilitamise vajadust. Egoistlik on päästa maailma vaid selleks, et inimene saaks siia rajada maapealse Paradiisi. Oleme jätnud Looja poolt inimesele antud kõige esimese ülesande väga pikaks ajaks unarusse. Kõige põhimõttelisem muutus saabub alles siis, kui toimub meeleparandus. Kui seda ei juhtu, jätkub loodusevastane vägivald, mille tulemuseks on üleüldise paránoia (kreeka k ’meeletus, hullus’) süvenemine.

Väikese maa ja rahvana oleme end sageli võrrelnud oma lähimate naabritega. Viimsi kirikus peetud misjonikonverentsil pidas ühe ettekande Lundi ülikooli professor Mika Vähäkangas, kes märkis, et peamised uudised edastatakse maailmas ilmalikust vaatenurgast, mistõttu jääb kristlikul maastikul toimuv meie eest varjule.

Kirik ei tegutse ühiskonnas lahus ega väljaspool seda ja seetõttu mõjutab ühiskonnas toimuv ka paratamatult meid. Sellel taustal tooksin meid paljus mõjutava Soome kiriku ja ühiskonna puutepuntist esile kaks uudist mis on jäänud meie avalikkuse eest varju. Nende valguses võib mõelda, et elame Eestis piisava usuvabaduse tingimustes.

Soome kohtusüsteem on langetanud lõppeval aastal otsuse mis keelab sealsete üldhariduskoolide poolt korraldatud jõulupeod kiriku või koguduste ruumides, kuna see võib riivata teiste uskude esindajate tundeid.

Kui Helsingis peeti suve lõpus homoparaadi, oli selle heakskiitjate ja osalejate hulgas ka sealse kirikuvalitsuse liikmed. Kui sellega seoses usutleti meedias endist siseministrit ja nüüdsed parlamendi liiget Päivi Räsäneni, tsiteeris ta piiblit, kus homoseksuaalsust nimetatakse mitmes lõigus patuks. See tõi rahvasaadikule kaasa süüdistuse vihakõneks ühe ühiskonna vähemusgrupi vastu. Selle tulemusena pidi ta käima kaks korda politseis vestlusel, kus paluti saadikul maha võtta ka samasisuline 15 aasta tagune postitus internetis. Nii on Soome ühiskonnas tõstatunud küsimus sellest, kas piiblit võib tsiteerida avalikus ruumis oma seisukohtade kinnitamiseks. Eestis kehtib selles osas veel sõnavabadus.

Piiblis ei kõnelda niipalju inimese aastatest kui tema päevadest. Just täna on päästepäev. Vana-aasta evangeeliumiks on valitud Jeesuse võrdpilt mis kõneleb kord aastas toimuvast viljalõikusest. Viljatule viigipuule, mille kasvukeskkond oli hooldatud ja kaitstud viinamäel olnud igati soodne, anti veel üks armuaasta. Kirves jäi maa omaniku poolt seni viljatu puu kõrvale ootele.

Selle loo peamine sõnum on kokku võetud viimasesse lausesse: Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!

Me ei peaks keskenduma sellele mida võiks selles võrpildis tähendada meie jaoks ümber kaevamine ja väetamine. Samas peaks tähelepanu olema suunatud sellele, millega seoses Luukas selle tähendamissõna esitab. Tekstile eelnevas salmis räägib Jeesus õnnetustest mis on tulnud inimeste peale: muuhulgas kaheksateistkümnest inimesest, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis. Kas nemad olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. (13:4-5)

See vili, mida Jumal inimestelt ootab ei ole mingi hüve, teene või hea kasvatuse ja hariduse tulemus, vaid valmidus meeleparanduseks. Meeleparandus ja usk on vili mida Jumal meilt ootab ja mis on kristliku elu esimene tunnus.

See lugu tuletab meelde kuidas Ristija Johannese kuulutuse peale kogunevad ümbruskonna inimesed tema juurde ja kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões. Nende hulgas pühakirja tundjatele ja usuliste erakondade esindajatele ütles ta: Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja. Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle. (Mt 3:5-10)

Üheks lõppeva aasta teemaks on Eestis olnud sõnavabadus. Teise näitena juhtis peapiiskop oma kõnes tähelepanu asjaolule, et igasugune piirideta sõnakasutus ei ole sõnavabadus. Ühegi teiste suhtes lugupidavalt ja väärikalt käituva inimese sõna ei saa olla kunagi lõpuni vaba. Näiteks ninistri poolt riigikogu solvamine ei ole sõnavabadus. Täielikult vaba sõna on piirideta ja ujuva tähendusega ning muutub seetõttu oma olemuselt sisutuks, isegi mõttetuks. Nõnda valitseb avalikus ruumis paradoksaalselt just emakeele aastal vääriti mõistetud sõnavabadusega vabandatud piiramata sõnakasutusest tingitud sõnareostus. 

Valimatult ja mõtlematult loobitud sõnad kaotavad tähenduse. Nende sõnade ühiskonda laialipildujad kaotavad omakorda väärikuse ja riigimehelikkuse. Sõnad muutuvad odavaks. Nagu ka sagedaseks muutunud vabandamine. 

Jeesus üllatab Johannest ja kuigi ta ei tee Jumala nõudmiste osas mingit allahindlust, paneb ta kirve kõrvale, vähemalt üheks aastaks. Jeesuse uus ja prohvetit üllatav sõnum oli see, et veel on päästepäev, et just nüüd Jumala riigi tulemise lävepakul, on veel paljudel võimalik tulla tema juurde.

Viinamäe omanik on käinud koguni kolm aastat otsimas viigipuu vilja. Kolm aastat viitab võimalikult pikale ootusajale. Sellele lisaks on juurdeantud neljas aasta ülemäärase kannatlikkuse ja pika meele väljendus. Aga just selline on Jumala tegu.

Juutlikus traditsioonis oli Jeesuse ajal valdav teatud aastatepõhine mõtlemine. Suurel lepituspäeval, mil ülempreester piserdas toodud loomade ohvriverd templisse kogunenud rahva kohal, said inimesed seeläbi uskuda lepitatukuks ka need patud mida nad ei olnud varem igapäevase meeleparanduse ja käskude täitmisega suutnud teha.

Aastavahetus ja uue aasta algus ei ole küll meie jaoks selline suur lepituspäev, aga sellest lepitusest, mida Jeesus suure ülempreestrina ühe korra on oma ohvrisurmaga täitnud, saabub Jumala armu kinnitus ka aasta viimasesse jumalateenistusse ja uude aastasse, millest piisab igaks algavaks uueks päevaks.

Jumal on armuline kes tuleb meie juurde ja kostab meie eest, et meid jäetaks veel alles vähemalt üheks aastaks.  Kutse tulla ja saada osa tema riigist on täna veel kehtiv. Igavesest elust saab kinni haarata nagu päästerõngast või lootusest mis kannab meid vanast uude, pimedusest valgusesse, surmast ellu.

Meeleparanduse värav on ahtake ja tee kitsas, aga värav on praegu veel avatud. Palve:“Isand, jäta ta veel sellekski aastaks!” tähendab eeskostet ja tõotust ja armu kinnitust, aga samas ka tõsist manitsust ja isegi hoiatust. Aeg, milles meile kuulutatakse andeksandmise evangeeliumi on piiratud meie eluaastatega, mille arvu keegi meist ette ei tea.