Sõna sai lihaks Jh 1:1-14 detsember 25, 2019 by Anti Toplaan

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juuresja Sõna oli Jumal.2 Seesama oli alguses Jumala juures. 3 Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu,ja elu oli inimeste valgus.

Tänase esimese jõulupüha evangeelium viib meid piibli algusesse enne aja ja maailma loomist. Jumal on kõige oleva, nähtava ja nähtamatu Looja, kelle esindajaks on Sõna, kelle läbi saab loodu alguse. Tema on vahendaja või vahemees. See ülesanne saab veelgi suurema tähenduse teises loomises. Apostel Paulus kirjutab sellest kirjas Timoteosele: Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus (1 Tm 2:5)

Jumala loomises kasutatakse sõna saagu, sai või sündis. Kui prohvetid said sõna Jumalalt, siis sõna sündis neile. Jumala sõnad on ühtlasi tegu ja tema teod on väga kõnekad. Nii loomine, sündimine kui uuesti sündimine on kõik Jumala tegu.

Kogu Jumala loomistöö on hea aga pattulangemises on see kõik rikutud. Mõistame seda küllap lihtsate näidete varal, milles ühelt poolt on tegemist inimese rikutud loomuse ja teisalt loodud keskkonna ebakõladega mis osaliselt tulenevad inimeste vastutustundetust tegevusest. Kui me oleme vaeva ja hoolega midagi ehitanud ja rajanud ja kui siis tuleb keegi ja suhtub sellesse hoolimatult või koguni pahatahtlikult, oleme loomulikult nördinud ja pahased. Mõistetamatum on meile olukord siis kui meie lapsed teevad valikuid, mida meil on raske heaks kiita või tabab meid või meie pereliikmeid ootamatu haigus, milleks me ei ole olnud kuidagi valmis. Sellistel puhkudel tekib meil korraga palju küsimusi, milledele ei saa me alati ammendavaid vastuseid.

Prohvetite sõnul elame pattulangemise järgset aega, milles maailm on vaatamata oma välisele korrastatuse püüetele ikka ja jälle koost lagunemas. Just siis kui oleme saanud valmis mõne kauni klotsidest torni ja oleme asetamas omale kohale selle viimast detaili, laguneb kogu hoone tükkideks ja me peame taas otsast alustama.

Prohvet Jesaja läbi üteb Issand: Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal,neile paistab valgus.

 Jumala halastava armu täius on ülem kui kogu meie mõistmine. Meie sõnad ei suuda seda kuidagi sõnastada ja kui keegi seda ka püüab teha, jääb kellelegi ilmutatud sõmnumi sügavus meile mõistetamatuks. Sündinud Jumala Poja ülevust on püüdnud sõnastada heebra kirja autor kui ta ütleb Jeesus kohta: Jumal on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, 
kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas. (Hb 1:2-3)

Poeg on kaalukaim mida Isa on võinud oma loodud inimeste päästmiseks meile kinkida. Tema on Isa olemuse kuju. Kui küsime, milline on Jumal, võime osundada Pojale. Kui meil küsitakse, milline on tõeline inimene, näitame samuti Pojale. Sõna sai inimeseks ehk meie liha ja vere osaliseks. Temas ja tema kaudu on meile seatud ületamatu mõõdupuu, keda saame seada endale eeskujuks ja kelle sarnaseks soovime saada, kui tahame taastada oma kaotatud Jumala palge sarnasuse.

Jõululaupäeval meenutasin Assisi Frantsiskust kes alustas oma tegevust Jumala sulasena ühe väikese kodulähedase varemetes kiriku taastamisega. Selle tegevuse käigus liitus temaga mitmeid vabatahtlikke, kes aitasid tal seda pühakoda taastada kuid samas kujunes neist selle protsessi käigus tugev vennaskond, keda hilisemas ajaloos tuntakse frantsikaanidega.

Kiriku taastamine on kindlasti Jumalale meelepärane tegu, aga omast kogemustest teame et see võib kujuneda väga pikaks ja vaevanõudvaks teekonnaks. Eriti keeruline on taastada midagi mis on väga suur või kus olnu on pöördumatult hävinenud.

Üheks selliseks kirikuks on Pöide kus taastamistöödega tegeleb vastav sihtasutus muhulasest Jaan Tamme eestvedamisel. Olen hakanud imetlema nende sihikindlust, liikuda samm sammult Saaremaa suurima kiriku ennistamise suunas. Pöide kirikus oli kuni teise maailmasõjani säilinud teada olevalt Eesti vanimad kohalikke elanikke või vanemaid kujutavad kivisse raiutud kujutised, mille nõukogude sõjaväelased koos muu sisustusega lihtsalt hävitasid. Keskaegseid saarlasi kujutavatel raidkujudel on lõhutud näod mis meenutab, kuidas jumalavaenulik ideoloogia püüdis iga hinnaga kaotada inimeste juures seda mis meenutas tema jumalanäolisust. See kirik ja selle taastamislugu on aga tõestuseks sellele, et kõik ei ole veel kadunud ja Jumal taastab Kristuse läbi meie kadunud palge kui parandame tema eest meelt ja usume evangeeliumisse.

Inimeseks saanud Jumala Pojas kohtame rõõmusõnumit mis ei jää vaid tühjaks sõnaks vaid taastab meie kaotatud palge ja osaduse Jumalaga.

Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas (Jh 5:26). Valgus ja elu on Johannese evangeeliumis peaaegu identsed mõisted. Johannes üteb: Sõna kaudu, oli elu,ja elu oli inimeste valgus. Sõnaoli” viitab Jeesuse ajalikule elule, kus ta tõi inimeste keskele igavese elu valguse, see millest räägib psalmist Sest sinu juures on eluallikas,sinu valguses me näeme valgust. (36:10)  

Kogu elu ja valgus lähtub Jumalast ja temast lahus ei ole mingit elu. Kuigi enamikule tõuseb silmade ette nähtav elu, räägitakse siin igavesest elust, mille valgusesse võib meid juhtida üksnes Kristus. Kui Jumala Püha Vaim valgustab meie vaimset sisemist inimest, tulevad ilmsiks kõik meie pimedamad hingesopid ja varajatud nurgad. On neid kes sellist valgust ei soovi ja tõrjuvad selle endast eemale ja on neid, kes võtavad selle kutse vastu, olles valmis astuma Jumala valguse paljastavasse kuid samas andestavasse valgusesse.