Issand on lähedal Mt 1:18-24 detsember 24, 2019 by Anti Toplaan

Neljas advendipühapäev eelneb jõulupühadele ehk Jeesuse sünnipühale ja on oma olemuselt sellega tihedalt seotud. Matteuse evangeeliumis räägitakse Jeesuse Jumalikust päritolust, mille kohta Nikaia usutunnistuses öeldakse, et ta on lihaks saanud Püha Vaimu läbi Neitsi Maarjast.

Meile tuntud loodusseaduste vastane ja üleloomulik viis sündida sellesse maailma on üks alus sellele, et sündiv laps ei ole ainult inimene, aga samas on ta ka seda.

Tundub loomulik, et neid ristiusu sõnumi peamiseid imesid on aegade jooksul kritiseeritud ja tunnistatud võimatuks.  Seda peamiselt seetõttu, et need ei mahu meie senise loodusteadusliku maailmapildi juurde, kus kõike peab saama katsetada ja seeläbi tõestada. Ükskõik kuidas me seda ka ei püüaks oma seniste teadmiste alusel seletada, peame tõdema et loodusseaduste seisukohalt on tegemist imega, mille ellukutsuja saab olla vaid keegi, kes on meile mõistetavate loodusseaduste looja ehk Jumal. Piiblis kirjeldatud Jumala imesid, nagu neitsi lapseootele jäämist, ei ole kritiseerinud mitte ainult kristluse vastased, vaid ka kristlased ise. Viimastele valmistab muret, et kaasaja haritud inimene ei  suuda uskuda Jumalat, kui selle usu tunnistamise juurde kuulub vältimatu osana võimatuks peetavaid asju või sündmusi.

Nii võime küsida, kas Jeesus peab olema sündinud Püha Vaimu mõjul ilma isa tahteta, selleks, et me võiksime teda tunnistada Jumala Pojaks? Sellele vastatakse tihti et ei pea. Sel juhul tuleb aga seletusena kasutada Jumala poolt Jeesuslapse adopteerimist mis aga tähendaks, et Jeesus oleks üksnes inimene ja seega osa pärispatust, millest on alates Aadama  ja Eeva langemisest saanud osa iga inimene.

Kui Jeesus oleks prohvetite kombel ja võib olla ka suurima prohvetina, valitud täitma erilist ülesannet ja seeläbi seisma Jumalale lähemal, nagu seda oli omal ajal Mooses, ei saaks ta ometi täita kõige olulisemat ülesannet, mille pärast ta maailma ilmus, olla meie pattude lunastaja oma ohvrisurma kaudu.  Jeesus ei ole patuta mitte sellepärast, et sündis neitsi Maarjast, küll on ta aga seeläbi jumalik ja seega ilma patuta.

Neitsist sündimisest tunnistavad kaks evangeeliumit neljast Matteus ja Luukas. Sellele lisaks ennustab prohvet Jesaja  “Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi+ jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel. (7:14) Nendes tekstides on läbivalt viidatud sellele, et poeg kes sünnib neitsist, on Jumala Poeg. Jeesus tuleb Jordani äärde, et lasta end oma avaliku tegevuse alguses Johannesel ristida. „Ja veest välja tulnud, näeb Johannes kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat Jeesuse peale. Ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!”

Johannese evangeeliumi alguses kirjutatakse Sõnast kes oli Jumala juures ja kes on Jumal ja kes saab inimeseks, aga keda inimesed ei tunne ära ega võta valdavalt vastu. Jeesus ise ütleb, et kes on näinud teda on näinud ka Isa, seega Isa juurest tulnud Jumala Poeg ilmutab meile Isa. Jeesuse päritolu on ainulaadne: algusest peale Jumala loomistööd osalenud igavene Sõna ehk Logos on saanud temas lihaks ehk sündinud meie sarnaseks. Meie ise ei ole selles mõttes sündinud Jumalast, kuna oleme Jumala poolt loodud, aga meie kohta kehtib see, et oleme Jumala poolt otsukui lapsendatud tema Püha Vaimu kaudu. Jeesuse enda sõnade kohaselt  see, kes sünnib ülalt,  saab näha Jumala riiki.

Apostel Paulus tunnistab oma Rooma kirja alguses, et Jumal on Jeesuse oma pojaks tunnistanud äratades tema üles surnuist. Jeesus on oma inimliku päritolu poolest kuningas Taaveti järeltulija, aga ülestõusmises seati ta Jumala Pojaks väes. Ülestõusmises antakse Jeesusele kogu meelevald nii taevas kui ka maapeal.

Jumal oli Maarja valinud juba tema maise elu alguses oma armu tööriistaks. Jumala töö inimese juures on alati ime ja võib ka öelda, et seal kus lõpevad meie võimalsed algavad Jumala omad. Kui Maarjale kuulutab ingel, et ta saab üleloomulil viisil lapse, saab ta talle panna nimeks Jeesus mis tähendab päästja. Issand on abi ja tema päästab igaüht. Tänapäeva inimene küsib, et mida usk mulle annab või mida ma sellest saan? Jeesus läks haigete juurde ja tegi nad terveks. Ühiskonna poolt halvakspandud said tema käest võimaluse alustada uut elu koos Jumalaga. Kristuse sõnum puudutas ja läks korda.

Seetõttu astus ka algkogudus välja maailma ja aitas neid, kes olid jäänud ilma ühiskonna abita. Võib vaid aimata, mida see inimestele omal jal tähendas. Hiljem aitas kirik haigeid kloostrites, luues seeläbi pika aja jooksul haiglate süsteemi. Ka Saaremaa haigla on muuhulgas rajatud omal ajal ühe Saaremaa vaimuliku algatusel. Sotsiaaltöö, ligimese toetamine ning seeläbi evangeeliumi kuulutamine on omavehel tihedalt seotud. Sõnum Jumalast pole kunagi üksnes sõnad, vaid see tähendab uue eluga antavat head tunnistust.

Ka meie ei tohiks piirduda üksnes sõnadega, vaid minema ja ulatama abikäe neile, kes seda vajavad. Olgus elleks siis toidupanga vabatahtlike töö või väärikas sellest maailmast lahkumise heaks loodud hospiitsiteenus ja kõik nende vahele jäävad kristliku ligemesearmastuse sõnumist kantud algatused.

Abivajajaid on meie ühiskonnas palju. Teise inimese mure tõsiselt võtmine, selle ärakuulamine ning aitamine on üks parimaid oma usust tunnistamise viise.  Oma usust tunnistamisel pole kunagi olnud ega ole olulisem mitte üksnes sõnad, vaid ka teod. Meie ei pea muretsema seepärast kuidas Jumal meis või teistes inimestes usu sünnitab ja elavaks teeb. Meie ülesanne on see vastu võtta seda uskuda ja seda edasi anda nagu tegi ka Maarja. Kui meie teeme selle mis on meie kohus, teeb Jumal enda oma ja loob tühjana tundunud kohale elu.

Jeesus oli selline, kes oli ja kes on Immaanuel, Jumal kes on meiega. Ta ei ole meist eraldatud ega ole meie vastu, vaid on meie lähedal olev elav Jumal, kes on kinkinud meile oma tähelepanu ja armastuse. See sünnitab meis soovi usaldada kõiges teda, kes on lepitanud meid Jumalaga ja kinkinud meile elu ja kadumatuse. Tema on oma inimeseks saamise kaudu avanud meile tee Jumala juurde.